Ulmekirjanduse BAAS - Philip K. Dick

Arvustused (4)

24.05.1998, kell 21:57

Jutu peategelaseks on mees, kes on 2 aastat töötanud mingi korporatsiooni heaks.Töölepingus seisis klausel, et kogu töötamise aja mälestused töötaja ajust töölepingu lõppedes kustutatakse. Seega tundub peategelasele palga järele minnes nagu oleks kaks aastat ta elust varastatatud, kuid loodetavasti kopsakas töötasu korvab selle... Hoopis ebameeldiv üllatus tabab kangelast aga hetkel, mil kassiir talle teatab, et ta enda kategooriline nõue on olnud maksta palk valja mitte rahas, vaid esmapilgul väärtusetus pudipadis. Bussipilet, jupp traati jms. Nonii, kaevata pole kellelegi, mees hakkab astuma ja kohe võtavad ta pihtide vahele kaitsepolitsei töötajad, kelle kaest põgeneda õnnestub mehel vaid tänu traadijupile sest pudipadi hunnikust. Et tööandjaks olnud korporatsioon tegeles saladuskatte all muuhulgas ka tuleviku vaatluste ja esemete transportimisega ajas, hakkab peategelasel midagi koitma.
Tegu on sellise mõnusalt higise viiekümnendate looga, kuid päris viite siit ei tule.

Teksti loeti inglise keeles

Must Kass

1.06.2004, kell 17:38

kena lugu, millest olulisem ära öeldud. nooremapoolse dicki maailm on juba parasjagu paranoiline, ent mitte veel nii mitmekihiline kui hilisemas loomingus. jääb isegi mulje, nagu oleks autor sel perioodil uskunud perekondlike sidemete püsivusse ja inimkonna helgesse tulevikku :)

Teksti loeti inglise keeles

Kristjan Sander

21.05.2006, kell 20:19

Lugu upub loogikaauku - kui kompanii ehitab ajamasinat, siis ei tohiks ühelegi kompanii töötajale lubada saladusliku pudipadi kollektsioneerimist. Kui töötajad seda peaksidki kindlalt nõudma pärast oma tuleviku nägemist, võib ju pudipadi alati ära vahetada mingi muu pudipadi vastu. Käib päris kõvasti närvidele, kui jutu tegevusmaailma võimsaima kompanii juhtkonda ajukääbikutena kujutatakse. Edasised selles loos sisalduvad totrused on juba suurusjärgu võrra väiksema kaaluga.

Ajalugu on näidanud (kasvõi "Jukose" näitel), et kui valitsus hakkab diktatuuriks muutuma, siis alustatakse suurkorporatsioonidest. See, et kuskilt külakolkast leiab Jennings sama tüdruku, kes New Yorgis front office`is istus (Ifthe Rethrick plant was here then Kelly would be too) on täielik jama, nagu ka ühemehereid tehasesse.

Jutust tehtud Kollivuudi film pole ka midagi väärt. Sinna on külge keevitatud hunnik kollivuudilikku kilakola, mis teeb Dicki loost lihtsalt järjekordse hüppa-jookse-tulista filmi. Kohustuslikult imal love story veel lisaks. Peategelane nägi välja, nagu oleks ta maha viksitud Schwarzeneggeri poolt kehastatud protagonistilt linakust "True Lies". Ja muidugi pole jutus mingit tulevase maailmasõja hingust.

Teksti loeti inglise keeles

Indrek Hargla

31.10.2006, kell 04:45

See 1953. aastal ilmunud lugu on omamoodi prohvetlikki. Tulevikus on valitsused kehtestanud ühiskonna üle totaalse kontrolli, mille alt on välja jäänud ainult suurkorporatsioonid. Valitsus on sõlminud firmadega miskeid kokkuleppeid, mis sätestavad pädevuse piirid. Kui inimene on firmas, siis on ta praktiliselt puutumatu, korporatsioonid on nagu omamoodi varjupaigaõigusega kirikud. Firmadel on muide keelatud ajaeksperimente teha ja seepärast ongi loo peategelasel mälu pärast töölepingu lõppemist kustutatud. Noh, aga ikka jääb ta hammasrataste vahele, millest väljarabelemiseks on tal kasutada ainult need vahendid, mis ta tulevikku ette nähes endale korraldas (üks firma on nimelt leiutanud Ajapeegli). Põnevusjutu lõpus on veel mitu olulist sotsiaal-poliitilist sõnumit. Kui järele mõelda, siis ikka eriliselt vinge lugu, norida pole millegi kohta... Loo lõpp on Dicki kohta ehk küll veidi pehme ja positiivne, aga eks ta oli seda kirjutades veel noor mees ka.

Teksti loeti inglise keeles

Philip K. Dick

16.12.1928–02.03.1982

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Philip K. Dick ·

Lisavahendid:

Philip K. Dick

16.12.1928–02.03.1982

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Philip K. Dick ·

Lisavahendid:

Autorite sildid:

Teoste sildid: