kuidagi jäi see lugu kauaks settima ja õiglast hinnet ootama. et ühtpidi nagu ühe kogumiku kõige huvitavam lugu ning parem, kui valdav osa (99,99%) järgmise poole sajandi jooksul kirjutatud ulmejutte. ja samas siiski mitte nii hea kui mõned dicki enda paremad lood. see teine argument jäi pärast kolmekuulist mõtisklemist siiski peale...
õigupoolest on siin koos kaks juttu. postapokalüptiline maailm, paha/sõdinud valitsus, mis tahab, et kõik edasi sügaval maa all varjendites elaksid, ning mõned nn üleloomulike võimetega tüübid, keda peetakse nõidadeks ning kes inimesi aitavad ja maapinnale elama kutsuvad. (näiteks märtlaur suudaks sel teemal kokku kirjutada midagi väga ilget.) ja siis ajarändur, kes ebaõnnestunult püüab minna tagasi seda juba toimunud suurt sõda ära hoidma. need kaks asja ei lähe ju nagu kokku, eksole. või, tähendab, on vaja dicki-sugust sõgedat geeniust, et läheksid.