Taas üks kord on lõppenud sõda, ellujäänud inimestel ei õnnestu kuidagi neid toidu ja tarbekaupadega varustavat automaattehast valja lülitada. Ah et miks seda vaja on? Tehased (neid on mitu) rüüstavad maakera tooraine jahil oma tootmishulluses. Viimases hädas püüavad inimesed erinevaid tehaseid omavahel napi tooraine pärast konkureerima panna, lootuses genereerida mingit konflikti. See ka põhimõtteliselt õnnestub, kuid Dick poleks Dick kui ta ei üllataks sünge puändiga. Jutu algusosa meenutab mõneti Aldissi lugu "Uus Jõuluvana", tagumisel otsal on teatud sugulusmoment Dneprovi "Krabisaarega". Neli.