(romaan aastast 1974)
Dicki selles romaanis kujutatud maailma on tänu sellele, et autor midagi ei selgita, raske mõista. Raamatu lõpuks jõuab siiski hädapärasele arusaamisele, et varasem anarhia, mille eesotsas harjumuspäraselt üliõpilased, kui silmatorkavalt madala vastutustundega rahvakiht, on tinginud politseirezhiimi kehtestamise. Tänavail toimub pidev kontroll, puuduva või võltsitud isikutunnistusega isikuid ootab sõit sunnitöölaagrisse.
Ühiskonna koorekihti kuuluv Jason Taverner leiab end peale vahejuhtumit kunagise armukesega (milles too mehe elu kallale kippus) ja sellele järgnenud teadvusekaotust räpasest hotellitoast, ilma dokumentideta. Vähe sellest, tänu oma tuntusele üldise tähelepanuga harjunud telestaar on vapustatud, kui teda keegi ära ei tunne.Selgub, teda nagu ei eksisteeriksi.
Komplitseeritud malemäng politseiorganitega saab alguse siis, kui Jason vajab teenust dokumentide võltsijalt,kes nagu hiljem selgub, on politsei agent ja illegaalide ülesandmisele spetsialiseerunud.
Jasoni kadu oleks vältimatu, kui mängu ei sekkuks kõrge politseiametniku narkarist õde (ühtlasi ka abikaasa!), kes ainsana selles maailmas näib Jasoni tundvat. Toimuv saab seletuse ja romaan lahenduse, iseasi, kui rahuldavad need nüüd on. Kuidas imponeeriks raamatu võimalikule lugejale näiteks idee, et mingi teatud narkootikumi tarbimine paiskab inimese paralleelmaailma ja mitte ainult tema, vaid veel mõned inimesed. Aga Dicki ei saagi matemaatilise loogikaga võtta.
Raamatu lugemine oli võrdlemisi vaevatu, kuid Dicki või üleüldse mingiks tippteoseks (vähemalt lugemisjärgselt) ma teda ei pea. Liiga palju lahtisi otsi, seekord väga väändunud loogika, kuiv jutustamismaneer... Iseäranis rumal romaani on epiloog, milles kiirkorras otsad kokku tõmmatakse, a la kui nad surnud pole, elavad nad ...
Võib-olla ongi kõige tähelepanuväärsemaks asjaoluks antud romaani juures esitletud naisvärdjate kollektsioon - üks sõgedam kui teine. Kirjanik oli elus viis korda abielus. Juhus või mitte, aga täpselt nii palju neid isendeid siin ongi.
Neli miinusega.
kui eelkirjutajal on õigus - ja miks ei peaks olema, dick ise nimetab pühenduses teost oma väikeseks armastuslauluks - ning tegemist on autori tagasivaatega oma viiele abielule, siis on valitud vorm igati õigustatud. sest reeglina on realistlikud nurjunud armastusest kõnelevad romaanid, millest peavoolu kirjandus kubiseb, ikka üsna tüütud lugeda. ulme võimaldab kasutada üsna tinglikku tausta ja nii ongi nende naisinimeste iseloomustamiseks piisanud põgusatest etüüdidest, mis imho on suht geniaalsed. nujah, ega dick polnud ka ju päris keskmine tasakaalukas ametnik, nii et pole imestada, kui ta just selliste tüüpide otsa sattus.
peavoolu kirjandusest rääkides kõlaks igati asjalikult väide, et peategelane leiab erinevate inimsuhete kaudu oma identiteedi. ulme annab võimaluse kujutada inimest, kes ongi oma identiteedi ka otsesõnu kaotanud. kuidas see just käis, ei huvita ju - peale paadunud inseneride (ja ma ei mõtle seda isiklikult) - kedagi. mida autor ka rõhutab. et kui üks kõrvaltegelane hakkab seletama, et mis ja kuidas, siis keegi ei kuula teda ja juttu üritatakse mujale juhtida. niigi pea valutab, eksole. kahtlemata pakuvad mõned dicki romaanid rohkem intellektuaalset naudingut. see romaan rõhub rohkem (natuke elu näinud mehe) emotsioonidele. olles vast niisama siiras kui mulle dicki puhul kõige enam meeldinud scanner darkly.
ehk on tekst pisut liiga läbinähtav. no et on üsna selgelt tunda autori kaalutlused: nüüd räägin hinge pealt ära, nüüd viskan natuke tausta, nüüd tuli lihtsalt üks veider mõte, mis võiks sobida... aga hea romaani puhul pole loomeprotsessi tajumine üldse paha. tekib nagu kommunikatsioon autori ja lugeja vahel. saab aru, mida autor on öelnud - ja mida ta on tahtnud öelda. ning otseselt ei kattu need kaks asja kunagi.