Peategelaseks on Runciteri firma field-tester Joe Chip, kellel on rahaga mainimist mitte vääriv suhe.Taustaks on veel oluline ilmselt teada, et peale füüsilise keha surma, on inimesi võimalik mõnda aega, kuid mitte lõputult, hoida n.ö. poolelu seisundis. Varalahkunud Runciteri abikaasa, kellelt Runciter firma juhtimise alast nõu aeg-ajalt pärimas käib just sellises seisundis viibibki.
Ühel päeval palgatakse Runciter üht kuul asuvat firmat sinna pugenud prekognitiivist puhastama. Sündmuspaigal lõhkeb aga pomm,Runciter saab otsetabamuse ja sureb, teised taanduvad maale. Runciteriga poolelu seisundis kontakti võtta ei õnnestu. Samal ajal hakkab ümbritsev maailm muutuma. Piim läheb hapuks, raha rahakotis asendub vanemate müntidega jne.Ilmnevad nähtused muutuvad üha kummalisemaks, aeg ajalt võtab erineval moel (graffiti seinal, katke telereklaamis) Joega ühendust Runciter, seda saadavad sündmuste keskmes olevate isikute püüdlused välja selgitada, mis toimub.
Romaan on algusest lõpuni üks suur puzzle, siin ei ole seda inimkujude kujutamise sügavust, mis "Kõrges lossis" või "Androidides", kuid otsad sobituvad loo lõpuks ilusasti kokku ja lugeda on põnev.
Ubik on üks neid Dicki raamatuid, arvamust millest aja jooksul paraneb.Nii olengi, et enda vastu ausaks jääda, sunnitud hinnet ühe palli võrra tõstma.
Nalja kah, mõni hetk peale seda, kui romaani sarnasus kaasaegse adventure-zhanri arvutimänguga mind rabas, tuli ka kohe meelde, et sel 1998. a. suvel Ubiku nimeline mäng turule paisati.