Joe Fernwright peab kummalist ametit, ta on potiravitseja. Elu Maal on muutunud kaunikestki talumatuks ja ta võtab vastu kellegi Glimmungi pakkumise tulla üüratu summa eest appi Plowmani planeedile miskit Heldscalla nimelist katedraali merepõhjast üles kergitama. Glimmung… on olevus, kes võib end erineval kujul manifesteerida, tema igasugused muud võimed muudavad teda teataval määral jumalusesarnaseks – siin võib näha teatavat paralleeli Dicki enda kogemusest jumala nägemisest. Glimmung pole samas surematu ega onnipotentne, küll aga vist omnipresentne… ei tea. Plowmanile koguneb väga kirju seltskond igasuguseid eluvorme üle galaktika, kes peaksid Heldscalla kergitamisel osalema. Sealhulgas kohtub Fernwright ka neiu Mali Yaneziga, kes on miskist humanoidsest rassist. Mali on minu arvates üks Dicki sümpaatsemaid naistegelasi. Kõik need olevused on mingis mõttes elule jalgu jäänud ja Glimmung üritab neid veenda, et koos temaga Heldscalla päästmine ongi see, mis neid enesetapust säästaks ja aitaks oma elu uuesti alustada. Plowmanil elavad miskid olevused nimega Kalendid, kes on loonud Kalendide Raamatu, milles on kirjas minevik, olevik ja tulevik ja mis end kogu aeg muudab. Romaani edasine sisu olekski väga lihtsustatult selles, kes Fernwrightil õnnestub muuta Kalendide poolt ette nähtud saatust, või lähebki kõik nii nagu Raamatus kirjas, et Fernwright tapab Glimmungi ja ka ülejäänud päästetöötajad hukkuvad. Põhimõtteliselt on Fernwrighti seiklusi ja Plowmanil toimuvad väga raske resümeerida, sest romaan on üpris pöörane nö mängureegleid ei ole. Mingil määral võib või peab romaani sõnumit ja sündmustikku tõlgendama miski teatava Viini koolkonna sümbolistlikust loogikast lähtudes, mis iganes see ka ei oleks, vähemalt sellesuunaline vihje tekstis esineb. Teine paralleel, mida autor pidevalt tõmbab on Fausti lugu ja selle erinevad variatsioonid. Romaani lahendusest ei tasu oodata tavalises mõttes vastuseid küsimustele, et kes või mis on Glimmung ja see kaksik(biseksuaalne) jumalus, kellele tempel kunagi püstitati, kes või mis on Kalendid ja nende Raamat. Üldiselt on selline lugu, et kas loed ja naudid põnevat dialoogi ja psühholoogiliselt nüansirikkaid ja subtiilseid stseene ja kõike seda muud head kirjanduslikku stuffi, mis on omane post-1967 Dick tekstidele (ja ei lase end häirida sellest, et tavalise sf-kirjanduse malliga ei tasu romaani kallale minna). Või siis tõstad käpad üles ja kuulutad, et see on üks jaburdus. Mulle igatahes meeldis. Isegi siis, kui romaani lõpuks valdab teadmus, et siin on tegemist sümbolistliku loogikaga, on selgelt mõista, et peamiselt on see ümbersündimise, katsumuste ületamise ja uuesti alustamise lugu. Aga siin on rohkelt head huumorit ja värvikaid kõrvaltegelasi – Mali, Glimmung, robot Willis ja minu jaoks oli romaani meelelahutuslik väärtus üsnagi suur.
