«Solar Lottery» on kirjutamise järjekorras autori kolmas romaan ning tagantjärele targana võib nentida, et kompositsioon on pisut (siiski õige pisut) keerukamaks läinud, et see A. E. van Vogti mõju on siin ka kenasti märgata, jne. Kuid kas on mõtet? Mina ei lugenud seda romaani ei esimesena, ega ka kolmandana... circa kümmekond Dicki romaani oli kindlasti varem loetud ning esimesel lugemisel ei teadnud ma ka midagi sellest Philip K. Dicki ülestunnistusest A. E. van Vogti kohta. Romaan oli huvitav lugemine nii esimesel, kui ka teisel korral... tõenäoline on, et oma elu jooksul loen ma seda romaani veel paar korda. Jah, hinne on kolm... kuid kuidagi tuleb ju autori loomingut lahterdada! On ju Dickil sellised tippromaanid nagu «Do Androids Dream of Electric Sheep?», «The Man in the High Castle» ja «Ubik», kui nimetada vaid esimesed kolm ja kõige kuulsamat ja vaidlustamata tippu. On sellised lihtsalt tugevad romaanid, mida mõni peab samuti tippraamatuks, mõni aga ei pea. «Solar Lottery» jääb tasemelt neile kahe eelpoolmainitud grupi tekstidele alla, kuigi samas ei saa seda ka mingiks nõrgaks romaaniks pidada... ütleks, et Philip K. Dickil on vähemasti kuraditosin kindlalt tugevamat romaani.
Raamat kirjeldab maailma, kus kogu elu määrab ära miski kõikehõlmav loterii. Lähikosmos on mõõdukalt hõlvatud ning määratusuurt mõju omavad viis suurkorporatsiooni (nn. künkad)... kes tegelikult valitsevadki maailma. Üle kõige on siiski nn. mängujuht isik, kelle määrab kohale see kõikehõlmav loterii. Romaani tegevus käivitubki sellest hetkest, mil raamatu peategelane on lahkunud ühelt künkalt ning pakub end mängujuhi teenistusse... talt võetaksegi kibekähku truudusvanne mängujuhi isikule ning siis selgubki, et loterii tulemusena on mängujuht vahetunud. Uueks mängujuhiks on aga saanud mingi pisikese ususekti liider. Romaani sisuks ongi eelmise (pikalt võimul olnud) mängujuhi katsed seda uut tegijat likvideerida ning peategelase koht sellises sündmustekeerises.
Omaette võlu on see maailm, mille autor on loonud... juba seda romaani lugedes on selge, et miks küberpunkautorid Dicki nii kõrgelt hindasid. Ka on Philip K. Dick sellesse romaani kokku kuhjanud üsna metsiku koguse neologisme, mille abil ta seletab selle pentsiku tulevikumaailma reaaliaid... üldiselt tuleks enne romaani lugemist tutvumine PKDictionaryga ilgelt kasuks. Hinne märgib just teatavat tasakaalu erinevatest elamustest: süzhee ja kirjutamistehnika oli üsna pulp, kuid maailma läbimõeldus ja realistlikkus oli pulptasemest mäekõrguselt üle. Lisapluss veel ka tuleketta ja sellega seonduva eest.