Selline hästi vastik ja depressiivne lugu. Kommunistlik Hiina on võitnud sõja kapitalistliku maailma vastu ja valitseb nüüd Ameerika üle. Võim püsib salapolitseil ja totaalsel nuhkimisel. Tegevus toimub kusagil Hanois, kus üks punare˛iimi ametnik juhtub tarbima miskit meelemürki, mille tulemusel ta avastab, et näeb re˛iimi Suurt Juhti telekas mingil väärastunud kujul, st. et ta näeb hoopis mingit ebainimlikku koletist. Hiljem aga selgub, et see narkootikum paneb on hoopis dehallutsinogeen, ehk siis, et see võimaldab tal näha asju õigel kujul. Hoopis re˛iim on inimesi joogiveega mürgitanud, et nad reaalsust valesti tajuksid. Tüübiga võtab ühendust mingi riigivastane liikumine, kes kahtlustab, et Suur Juht on tulnukas või midagi veelgi hullemat. No ja hiljem selgub, et Suur Juht on vist hoopis Jumal ise, hea ja kurjuse üks ja ainus kehastus. Ilmselt mitmete autobiograafiliste sugemetega tekst, milles kajastub Dicki enda narkomaania, kogetud nägemused jumalast ja paranaoiat ajab igast kandist üle ääre. Hinne on umbes „neli miinus”, sest kuigi jutus on mitmeid põnevaid ideid, pole lõpuks võimalik täit sotti saada, et mis värk siis oli.