Kasutajainfo

Philip K. Dick

16.12.1928-2.03.1982

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Philip K. Dick ·

A Scanner Darkly

(romaan aastast 1977)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
8
3
1
0
0
Keskmine hinne
4.583
Arvustused (12)

Esimene Philip K. Dick romaan, mida ma lugesin... soovitan soojalt, et teised minu eeskuju ei järgiks... siis võib see ka viimaseks jääda... õnneks olid romaanide «Do Androids Dream of Electric Sheep?» ja «The Man in the High Castle» sisututvustused sedavõrd paeluvad, et...

Tegelikult on «A Scanner Darkly» pigem tavakirjandus, kui ulme... romaani lugedes (ja minu tolleaegse keeleoskuse juures) jäi üsna segaseks, et kas on tegu miski narkotripiga või ongi sihukesed jubedad ajad saabunud...

Sisust on üsna võimatu rääkida kuna midagi justkui ei toimunudki ja loetud on ka ammu ning ei mäletagi õieti teist... aga see mittemidagi oli kuradima hästi kirja pandud. Lisaks veel ka ilmne autobiograafiline element... minu arust on selles raamatu lõpus ära toodud nimekirjas ka kirjanik ise sees.

Soovitaks lugeda neil, kes ulmemaigulist tavakirjandust ära ei põlga, teistel siis, kui krestomaatiline Dick juba loetud ning hing ihkab veidrat.Philip K. Dicki kodukal vihjati ka võimalusele, et sellest romaanist tehakse film (või on ta juba tehtud)... pidi prantslaste tegu olema...?

Romaan ise on kirjutatud 1973. aastal.

Teksti loeti inglise keeles

See romaan on pihtimus Dicki enda narkomaaniast, seega väga isiklik ja liigutav teos. Raamatu lõpus selgub, et ta pühendab romaani narkootikumide kätte koolnutele või püsivalt sandistunud sõpradele. Ta ütleb umbes nii: ”Narkootikumide väärkasutus ei ole haigus, see on otsus, niisamuti nagu on otsuseks astumine liikuva auto ette. Narkomaaniat ei saa nimetada haiguseks, vaid mõtlematuseks.” Ta tunnistab, et tegi vea narkootikume kasutades aga rõhutab, et selles mängus kaasasolnute karistus ei vasta eksimusele: see on liiga karm. Pean teost Dicki 3-4 parima raamatu hulka kuuluvaks.
Teksti loeti soome keeles

Minu jaoks parim PKD - selles mõttes et terviklikum. Et autori stiil on sihuke hüplev, veidi nagu lünklik kohati. Selles teoses on see sisuga kooskõlas, mujal võiks ju sutsu sujuvamat jutustamist kasutada. PKD on üks sf tippudest sellegipoolest muidugi... Siin on hüplev kirjeldus aga igati oma kohal. Miski vend oleks nagu narkopolitsei poolt ära värvatud ja peaks kahtlastel tüüpidel silma peal hoidma, selleks seltskonda sobituma jne. Korterisse, kus ta teiste tüüpidega elab, pannakse kaamera, ja agendina käib ta aegajalt vaatamas neid linte, et mis kahtlased tegelased ka teevad. Kusjuures on raskusi äratundmisega, et milline neist ta ise on. Sihuke võluvalt paranoiline lugu ja tõsieluline ka. (Lausa puhas mainstream on PKD Confessions of a Crap Artist) Noh et tõesti isiklik kogemus läbi tunnetatud, adekvaatsesse vormi seatud jne - või on lugu ennast läbi autori maailma ette surunud, mis ka vahel juhtub. Esineb juhtumeid, kus raamatu alguses või lõpus meenutatakse häid sõpru, kes õnnetult surma saand jne, tavaliselt tekitab see vaid ebalevat võõrastust, selles raamatus on see aga täiesti asja eest. Muideks, narkootikumid pole mitte alati keelatud olnud, keelamisega alustas kuberner Reagan Californias.
Teksti loeti inglise keeles

Väga hea tükk. Nendest narkaritest hakkas ikka totaalselt kahju. Elavad teised eimillestki, neelavad tablette ja sisustavad päevi omavahelise jutuajamisega (mis muide tugevalt Kivirähki ja Juurt meelde tuletab). Ja kui tervis otsa saab, siis nad kas surevad või saadetakse narkootikumidest võõrutamiseks mõeldud asutustesse, kus totaalselt peedistunud inimesi rakendatakse hetkel populaarseima uimasti ("aeglane surm") kasvatamisel.
Teksti loeti inglise keeles

Kui ma selle raamatu läbi sain, siis ei osanud ma kohe päris tükk aega (mitu nädalat) selle kohta arvustust kirjutada. Isegi nüüd tunnen ennast pisut ebakindlana, aga kusagilt peab alustama ja seetõttu alustame algusest.

Raamatu tegevus toimub 1994 aastal, mis kirjaniku jaoks (kes kunagi ise seda aastat ei näinud) oli tol hetkel (seitsmekümnedate keskel) veel ebamäärane tulevik. Sestap on see paksult täis anakronisme, kuid ulme ongi juba selline asi mida ei tohi võtta kui realismi mõõdupuud. Huvitaval kombel tundus see raamatu mulle mitte niivõrd eraldiseisva jutuna, vaid rohkem justkui mingi teise loo sissejuhatusena. Mis oli vahest ka taotluslik, süžeed arvestades. Millegi lõpp on alati samal ajal millegi alguseks ja maailm läheb edasi.

Lugu ise räägib junkiedest, kes elavad oma maailmas, ajavad omi asju, pole kellelegi tüliks ega midagi. Tõenäoliselt polekski neist suurt midagi kirjutada, kui mängu poleks tulnud uus ja radikaalne aine Substants D, mida tunti ka nime all Aeglane Surm (Slow Death). Nimelt tuli välja, et kõik tsirkulatsioonis olev D on pärit ühest allikast ning mitte keegi, kaasa arvatud valitsused ei suuda seda oma laboris järgi teha. Substants D mõju on väga spetsiifline, ajutiselt kõrvaldades ajupoolkerade vahelise sideme (nagu lobotoomia). Tõsi, liigselt tarvitamisel võis juhtuda, et see mõju jääb permanentseks, kuid kunas selline asi junkiesi seganud on?

Meie peategelane Robert Actor on salapolitseinik. Politseis teda loomulikult selle nime all ei tunta, sest seal on tema nimeks Fred ning ta kannab segamisrüüd. Segamisrüü on tehnoloogia tippsaavutus, mis on sisuliselt seade identiteedi varjamiseks. Käivitudes jätab ta mulje, et kõik sinu kehaosad hakkavad kuju vahetama (oma olemuselt võis süsteem sisaldada näiteks tuhat erinevat ninamudelit, mida ta siis kohutava kiirusega järjest ette mängis). Tulemuseks on sisuliselt selline udustunud tegelane, kelle isikut on täiesti võimatu tuvastada.

Segamisrüüd kannab Robert Actor selleks, et teda ära ei tuntaks ning et teda isegi kogemata ei oleks võimalik paljastada. Sest narkarid ju ei tea, et ta salapolitseinik on. Isegi junkiede gruppi jälgivad muud võmmid ei tea, et ta salapolitseinik on. Salapolitseinikuna on Roberti eesmärk leida Substants D allikas ning kogu kupatus uppi lüüa. Kuid selleks, et gruppi sulanduda peab ta ka ise aineid kasutama hakkama.

Kuna paljud karakterid raamatus omavad tegelikke ekvivalente Philip K. Dicki sõprade hulgast ja suur hulk neist olid leidnud oma enneaegse lõpu enne kui neil õnnestus ennast välja rabeleda (ka Dick ise on üks ohvritest, sest tema enda trippimine lõppes invaliidistumisega), siis on raamatu alatoon melanhoolne kuid samas tõetruu.

Siiski ei saa ma sellele üle nelja hindeks panna, sest raamatul puudus tegelik kandev teema. Oli algus ja oli lõpp, aga nende vahel liiguti tiira-taara, ilma mingi plaanita. Vahest oli see ka taotluslik? Näidates kuidas mehed vaikselt endaga rappa vajuvad ilma mingit plaani omamata. Jutus on narkarid inimesed, kellel pole homset, kui kellel seda enam on käes tänast päeva. Kohati lausa äärmustesse kalduv on tüüpide omavaheline arutelu, näiteks siis, kui nad saavad ratta, millel on kaheksateist käiku. Loevad hammasrattad üle -- ees on kolm ja taga kuus. Arvutavad kiiresti kokku saavad üheksa ja lähevad kaebama, et neid on tüssatud. Ja vanad ei saanud lõpuni aru, et neid rattaid tuleb korrutada, mitte liita.

Mõnes mõttes meenutab "A Scanner Darkly" minu jaoks Neil Stephensoni "Cryptonimiconi", mis justkui suurt sisu ei oma, aga see mittemidagi on kirjutatud nii põnevalt, et käsi ei tule raamatut käest panema. Pean tunnistama, et Dick siiski nii hea jutuvestja ei ole kui Stephenson, sest seekord eelistasin ma lugemise asemel öösel magada. Mõneti meenutab see lugu ka "Fight Clubi", kuid ainult mõneti.

Teksti loeti inglise keeles

„A Scanner Darkly” kirjutamisega võttis Dick endale väga raske ülesande – mitte ainult narkopihtimuse mõttes – vaid just isiksuse kahestumise kirjeldamisega. Ja minu arvates sai ta sellega suurepäraselt hakkama, Dickil õnnestub edasi anda paranoiline mõttemaailm, milles inimene enam ei tea, kes ta on või kas ta vaatab ekraanilt ennast või kedagi teist. Nii et kohati üpris segadusse ajav tekst, aga ega teistsuguses vormis seda poleks ilmselt saanudki teha. Mul olid selle romaani suhtes teatavad kõhklused ja eelarvamused, ent lugemist lõpetades tuleb tõdeda, et need olid alusetud. „A Scanner Darkly” on täiesti selgepiirilise sü˛eega väljapeetud ulmeromaan, väga läbimõeldud, detailitihe, huviga loetav. Substance D nimelise narkootikumi mõju inimese ajupoolkeradele ja sellega kaasnevate tunnetuse ja taju häirete (ajupoolkerad eralduvad ja hakkavad võistlema domineerimise pärast) seletamine võtab küll üsna mahuka osa ja on parasjagu keeruline. Dick segab siin kokku mingid teoloogilised, psühholoogilised, meditsiinilised ja topoloogilised seosed… aga kui pisut lihtsustada, siis on kõik toimuv üsnagi arusaadav. Undercover narkoagent Fred on maskeerunud narkomaaniks Bob Arctoriks, et jälile jõuda uue ja ohtliku sünteetilise narkootikumi Substance D tarnekanalitele. Tema cover on nii tugev, et isegi kaasagendid ei tea, kes ta jälgitavas narkomaanide kambas on ja kui Arctori kohta laekub signaal, siis peab ta hakkama ka ennast jälgima. Selleks ajaks on Substance D Arctori ajutegevust juba piisavalt pärssinud, et ta „unustab” nagu ära, et Arctor on ta ise. Romaani algul on Bob/Fred oma topeltminast veel täiesti teadlik, keskpaigas hakkab tal segi minema ja lõpus on asi juba täiesti käest ära. Üleminekud on väga peened ja peab väga tähelepanelikult lugema… Dicki paranoia on siin väga mitmetasandiline. Tegevus toimub kahes liinis. Fred jälgib skännerite taga oma junkiekamba ja enda tegemisi, suhtleb ülemustega ja tema peal tehakse teste, et selgitada, kui suurt mõju D talle avaldanud on. Bob Arctorina tolgendab ta sõpradega oma majas, junkiede jutuajamised on parasjagu koomilised, nad võivad tundide viisi täielikku bullshitti jahvatada, nende mõttetegevus on juba niivõrd hälbinud, et nad ei saa ise ka aru, kui mõttetut juttu nad ajavad. Fredi/Bobi isiksus lõheneb pidevalt ja ta lõpetab New Pathi nimelises raviasutuses, mis tegelikult ongi Substance D levikeskus. Fred jõuabki tarnekanali algusesse, aga siis on ta juba täielik ajuinvaliid.

Samanimeline film on ilmselt kõige dickilikum Dicki ekraniseering, kuid muidugi on sü˛eed pisut kaasajastatud ja kohendatud ning tegelasi kahandatud (on liidetud Frecki ja Fabini tegelaskujud). Tugevamalt on ehk rõhutatud politseiriigi ja riikliku totaalse nuhkimise päevakajalist liini, samas on igaks juhuks lisatud ka natuke poliitilist korrektsust.

Teksti loeti inglise keeles

Esimene Dick, mis kunagi 15 aastat tagasi kätte sattus, ja julgelt võib öelda, et armastus esimesest pilgust. Tänu "Scannerile" ei ole ma hiljem ühtegi Dicki asja käest pannud, kui paukselt ei mõika ja kohe käru peale ei jaksa ronida. "Scanner" annab võimsa aluse nii Dicki "tavaulmekate" varjatud sügavuse sondeerimiseks kui tema tõeliste eksegeneetiliste pärlite paremaks mõistmiseks (selles mõttes, et ma soovitaks inimesel, kes sirutab kätt "Ubiku" või "Electric Sheepi", aga ka "VALISe" või "Divine Invasioni" järele, enne lugeda läbi käesolev teos). Üks neid raamatuid, mille võib koos Clarke`i "City and the Starsi", Simaki "All Fleshi", Wilsoni/Shea "Illuminatuse!" ja PKD enda "VALISega" asetada minu elu muutnud teoste riiulisse. Müts maha ja kõikvõimalikud plussid hindele.
Teksti loeti inglise keeles

Algab üsna aeglaselt, peaaegu igavaltki, vahepeal oli juba kerge pettumus, kuid umbes poole pealt läheb väga heaks ja see lõpp... kokkuvõttes Dickilikult masendavalt hea raamat.

Raamatu järgi on valminud üsna "visuaalselt huvitav" film, kus mitmed kohad on küll välja jäetud või ilma põhjustesse süvenemata üle libisetud, aga ka mõned raamatus lahtiseks jäetud otsad kokku tõmmatud (näit Hank = Donna). Täiesti vaadatav ja raamatu vääriline.
Teksti loeti inglise keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: juuli 2019
juuni 2019
mai 2019
aprill 2019
märts 2019
veebruar 2019

Autorite sildid: