Kauges tulevikus kosmosesse laialipuistatud inimsoo teadlikumad esindajad hakkavad kontakti otsima kaugete vendade-õdedega. Spetsiaalselt konstrueeritud hüperruumis kimav laev hoiab kokku aega, mis muidu kuluks mõistusele hoomamatuid vahemaid läbides. Hüperruumist väljudes aga avastatakse end kuskilt hoopis mujalt kui plaanitud, mingi väikse planeedi juurest. Planeet on küllalt väike ja pöörlematuse tõttu on seal alati videvik, sellest ka loo nimi. Sätitakse siis ennast sinna kuidagimoodi sisse. Planeedike peidab endas ka koopaid. Arenenud inimsoo esindajatel on aga üpris kummaline sotsiaalne suhtlemisviis, kogu elu käib paarikaupa, kusjuures paarilise sool pole tähtsust ja üksikuid vaadatakse imeliku pilguga.
Enne lõppu ilmnevad aga hoopis uued asjaolud, mis annavad muidu keskpärasele jutule paar vinti juurde. Keskpärane ikkagi.