Jutu sisu on lihtne. Mingi tegelane on leiutanud aparaadi, mille abil on võimalik stimuleerida inspiratsiooni. Saabub siis leidur oma aparatuuriga ühte provintsiteatrisse, kus ta loodab leida mõne iseäranis andevaese näitleja, kes siis tema leiutise abil tõeliselt hiilgerolli teeks. Provintsiteatri elu-olu on lõikavalt realistlik – umbne ja sumbunud õhkkond, närused väikeintriigid (mis ometigi kõike ümberringi mürgitavad) jne. Katsealuseks valitakse üks mitte enam esimeses nooruses näitlejanna, kes on justkui juba oma andetuks tunnistamisega leppinud. Võib ju ikka jälk küll olla, kui selgub, et sina ise oledki see kõikse tuimem kuju, kelle peal nüüd siis imeriista katsetamine kõige sobivam oleks! Kuniks saabub see päev, mil aparaadi võimed peavad lõplikku hinnangu saama...
Kahjuks ei saa ma siinkohal jutu mõttest ja ideoloogiast rääkida, sest siis lobiseks ma puändi välja... igatahes väärib jutt lugemist, väärib isegi siis kui te ei hinda seda niivõrd kõrgelt kui autor ise ja mina.
Vaieldamatult oli Sever Gansovski üks huvitavamaid ja olulisemaid nõukogude ulmekirjanikke. Ta katsetas end kõikvõimalikel aladel, loominguliselt teostas ta end lisaks kirjutamisele ka illustraatorina – tema pildid omaenda tekstidele, aga ka Strugatskite romaanile «Tigu nõlvakul» olid ikka nähtus omaette.
Antud arvustusega tähistan ma Sever Gansovski sünniaastapäeva... autor ja jutt on seda väärt, et neile austust avaldada!