Istub mingi tegelane ühe teise tegelasega koos restoranis ning silmapiiril vibab veel ka üks kolmas tegelinski. Vaat siis üks jutustabki teisele loo...
Jutt on miski teadusinstituudi keldrist, kus sellesamuse instituudi majandusülem on omale sisustanud läätsede lihvimise (vihje Spinozale?) töökoja, millest aja jooksul on saanud miski muhe kooskäimiskoht kõiksugu kosmosehulgustele ning muudele sellidele kah. See läätsede lihvimine on antud majandusülema hobi... praktilist vajadust sellel pole, aga nii nagu see kooskäimine seal keldris, nii on ka see läätsede lihvimine saanud omamoodi üsna sisukaks tegevuseks.
Oli kuidas oli, aga see keldriklubi on saavutanud üldgalaktikalise kuulsuse... ning ükskord toob miski astrogaator kusagilt äärealadelt kohale hiidkristalli. Loomulikult pannakse kristall raamile ning klubipidaja hakkab seda vaikselt (klubijuttude taustal) lihvima. Mingil hetkel hakkab kristallist lihvitud lääts kuuldavale tooma mingeid helisid... läheb veel aega ning lääts hakkab võimendama suvalisi helisid, jutuajamisi jne. Kuniks järjekordse lihvimise tulemusena muutub see lääts läbistatavaks.
Läätse on võimalik läbistada üsna kummaliselt... torkad ühest servast (näiteks) pool pliiatsit sisse ja teisest servast (aga samalt poolt) tuleb seesama pliiatsiots taas välja. Eks keldriklubi kukub eksperimenteerima... ka hulk inimesi hüppab läätsest läbi...
Edasi tuleb juba ise lugeda – jutul on hurmav puänt!!!
Neli aga selle eest, et puändini jõudmine ei tulnud kergelt...