«Vincent van Gogh» on lühiromaan helgest kõrgtehnoloogilisest tulevikust, mis polegi kommunism, aga samas on autor seda maailma kujutanud üsna sümpaatselt. Ka pole Gansovski pannud erilist rõhku tehnikale, vihjetena ta siiski ühtteist näitab. Loo peategelane avastab, et tal töötab mingi ammune tuttav ajakambri valvurina... hakkab kujunema mõte, et kuidas säherdust tutvust omaenda rikastumise huvides ära kasutada. Tal tekib mõte minna minevikku ning osta kokku Vincent van Goghi pildid siis, kui nad veel hinnas polnud.
Lühiromaan ongi nende arvukate katsete kirjeldus – kõik ei lähe alati ju nii kui plaanitud. Ka avab see tekst samaaegselt Vincent van Goghi isiku olemust, ulmelised situatsioonid lubavad seda teha loomulikult tunduvalt täieverelisemalt, kui mingi närune realistlik züþee. Ka muutub selle kelmiloo käigus pidevalt loo peategelane... ning ongi napile lehekülgede arvule vaatamata olemas mitmeplaaniline ning sügavalt inimlik tekst, mida samaaegselt on ääretult põnev lugeda.
Sellest lühiromaanist on 80ndatel endises Saksa DV-s ka samanimeline film tehtud, mis oli ka meie kinodes ja mis kahjuks võtis kirjanduslikust algmaterjalist kaasa vaid avantüristliku kelmiloo.