Ühel suvalisel päeval juhtus, et üks naine, kes oli parasjagu Islandil oma mehega matkamas, selle asemel, et teha läbi ebamugav vestluse teemal "kuule - mul on keegi teine", lükkas mehe üle kaljuserva alla kuristikku. Mees kukkus surnuks, aga üllatus-üllatus - mõned sekundid pärast vägivaldse lõpu leidmist haihtus mehe surnukeha õhku ja ta ärkas oma kodus, oma voodis ihualasti ja elusa ja tervena ja teadlikuna just aset leidnud mõrvast. Maailm polnud pärast seda enam endine: 999 juhul tuhandest, inimesed, keda tapetakse, haihtuvad ja ilmuvad uuesti välja oma kodus, olles samas seisundis nagu mõned tunnid enne oma vägivaldset surma.
See on siis natuke tausta muidu täiesti argisele tänapäevamaailmale, milles toimub Scalzi lühiromaani "The Dispatcher" (Ärasaatja) tegevus. Tony Valdez töötab Chicagos ärasaatjana - ametlikult litsenseeritud spetsialistina, kelle ülesandeks on päästa inimesi, kes on sattunud seisukorda, milles neid ootaks kindel surm (liiklusõnnetused, operatsiooniaegsed tõrked jmt situatsioonid). 'Päästmine' seisneb selles, et ta kasutab spetsiaalselt selleks otstarbeks loodud seadeldist, millega tulistab inimese ajusse miniatuurse lõhkeseadeldise, mis tapab tolle silmapilkselt, misjärel 999/1000st tuleb too tagasi...
Muidugi mõjutab see kummaline fakt, mille teaduslikku, filosoofilist või teoloogilist selgitust keegi üheselt anda ei oska, ühiskonda väga laialdaselt. Ja mitte kõik need mõjud pole ilmtingimata positiivsed. Tuleb välja, et Valdezi ammune tuttav, kellega nad ajasid ka kunagi üsna hämarat äri, on kadunud. Chicago politsei kaasab Valdezi uurimisse ja krimimüsteerium-seiklus võtab tuurid üles.
Loo lõppedes on üksnes kahju, et oli lühike, et pole tervet seriaali jne.
Scalzi ühest küljest näitab lugejale, mismoodi selline müsteerium võiks ühiskonnale mõjuda, arutleb möödaminnes teemal, kas see nähtus võiks tõestada näiteks Jumala olemasolu või mitte, kuid teisest küljest, rohujuure tasandil, hingelt on see lugu kõige ehedam krimiseiklus. Mis minu meelest on Scalzi üheks suurimaks plussiks autorina on tema lugude küllalt lihtne loetavus. Seegi jutt luges end sama hästi kui ise. Jah - ilmselt on see ka tema suur miinus autorina - inimesed, kes on küllastunud Hollywoodi stiilis lihtsatest lugudest, võibolla kirtsutavad ka tema juttude peale nina. Aga, kes ütles, et hea kirjandus ei peaks olema lihtsalt loetav, tervameelse tekstiga, tempokas ja nauditav seiklus?
Seesinane oli vahelduseks nagu sõõm värsket õhku. Kindel viis.