Kasutajainfo

John Scalzi

10.05.1969-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· John Scalzi ·

The Collapsing Empire

(romaan aastast 2017)

Hinne
Hindajaid
0
3
0
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (3)
4.2017

Minu kogemused John Scalzi loominguga on olnud üsna napid ja seda segasemad on tunded pärast tema uusima romaani läbilugemist. Olen aru saanud, et autorit peetakse tänapäeva angloameerika ulme absoluutseks superstaariks ja uueks imelapseks. Sellest raamatust seda aru ei saa. Või, noh, kui tänapäeva imelaps ja superstaar suudab kirjutada vaid sellise raamatu, siis on ulmekirjanike tõug koos ülejäänud inimkonnaga alla käima hakanud. 

Vale oleks öelda, et tegu oli kehva raamatuga, aga omad suured ja sügavad struktuursed probleemid selles ometi peitusid. Teos läks huvitavaks 90. leheküljel, mis ei oleks iseenesest traagiline, kui raamatus poleks kokku vaid veidi üle 300 lehekülje. Aga jah, esimesed tõeliselt huvitavad tegelased ilmusid lavale ja dialoogid läksid scalzilikult kildurebivaks ning teravmeelseks alles raamatu teisest kolmandikust. Ka algasid siis sündmused, mis loo süžeed reaalselt edasi viima hakkasid. Enne seda käis mingi üsna suvaline ja uimane säbelemine, mille läbimise jooksul mõtlesin ma kramplikult, milliseid solvavaid ja õelaid võrdlusi ning verbaalseid nätakaid arvustuses raamatu kohta öelda. No ei ole hea, kui sellised mõtted lugemise ajal pead täidavad. 

Mõtlesin näiteks, et kas keeleliselt nii primitiivsed ja lühikesed laused ongi tänapäeva ulme tipp. Või siis, et seda raamatut võiks põhimõtteliselt Google Translate tõlkida. Kuna olin enne läbi lugenud raamatu lõpus autori tänusõnade rubriigi (3 lk!), kus Scalzi kurtis romaani raskete sünnivalude üle ja raputas endale tuhka pähe, et kirjastusele lubatud tähtaegadest kinni pidada ei suutnud ja käsikirjaga korralikult hiljaks jäi, siis sain muidugi lugemise ajal kogu aeg selle peale mõelda. Noh, mõtlesin peamiselt seda, et sellise hõredas kirjas 300-leheküljelise romaani oleks professionaalne pulpulme autor kahe maailmasõja vahel või 1950-60ndatel valmis kirjutanud maksimaalselt kahe kuuga, nii et pole asigi. Pole ju «Kokkuvariseva impeeriumi» näol tegu mingi stiilipiruette täis hõrgu sõnameisterlikkuse etaloni, vaid üsna primitiivses keeles ja üsna hõredalt tegevust täis raamatukesega. Veel tuli pähe mõte, et 1950ndatel olekski sellest sisust jätkunud Poul Andersonil, H. Beam Piperil, Gordon R. Dicksonil või Robert Silverbergil ühe keskmise novella mõõtu teksti jaoks, mille kirjutamisele oleks kulunud nädal. Ja paradoksaalsel kombel oleks nonde autorite kujutletav lühiromaan olnud oma lause ja sõnavara poolest ikkagi käesolevast moodsast sooritusest märksa rikkalikum ja mitmekihilisem. 

Ja ometi pärast romaani teise ja kolmanda kolmandiku läbimist olen ma selles esitatud ideest üsna vaimustuses ja ei suuda anda teosele kehvemat hinnet kui 4/5. Aga selle hinde saab siis pigem idee, mõned lahedad ja vinge suuvärgiga tegelased, mitte aga romaani kui terviku teostus, kompositsioon, mis lonkab kõiki jalgu. 

Teose sisu on siis lühidalt selles, et Galaktikaimpeeriumi trooni ootamatult pärinud keisri abieluvälisest suhtest pärit tütarlaps seisab silmitsi olukorraga, kus tema impeerium hakkab ootamatult kiiresti kokku varisema: tähesüsteemide vahel peetakse ühendust omalaadsete hüperruumi kontseptsiooni meenutavate koridoride - The Flow - abil, mis aga järsku sulguma ja kaduma hakkavad. Mis omakorda tähendab, et impeeriumi maailmad kaotavad üksteisega igaveseks kontakti ja on määratud kiratsema, alla käima või veelgi kaootilisemates rahvarahutustes kokku varisema. Lisaks sellele intrigeerivad üksteise vastu keisririigi tähtsaimad kaubandusperekonnad, kõrgaadel, mille kujutamine meenutab üsna «Troonide mängu» rivaalitsevaid aadlisuguvõsasid. Ehk siis maffiatülid Asimovi barbaarsusse langeva Galaktikaimpeeriumi foonil. Väga põnev kontsept, eksole. Ongi, ja selle eest ka nii kõrge hinne, kuigi veel üks faktor oleks äärepealt sundinud teosele hindeks andma äärmiselt pahase ja rahulolematu «kolme». Nimelt saab selle romaani lõpuks alles see justkirjeldatud probleem impeeriumi valitsusaparaadi jaoks ära sõnastatud, kaugemale autor süžeed siin arendada ei jõuagi, sisuliselt on see «romaan» vaid uue sarja probleemi püstitus ning selle lahendamise või sellega hakkamasaamise kirjeldust tuleb oodata järgmise köite ilmumiseni, mis võib vabalt juhtuda alles aasta pärast. Ehk siis järjejutu algus, mis lugeja näljasena edasisi osi ootama jätab, samas neid osi mitte eriti kiiresti lugejale pakkudes.   

Mis mind veidi vanema kirjandusega rohkem harjunud inimesena veel häiris, oli lavadekoratsioonide täielik puudumine, isegi Asimov tundus oma rääkivate peade ümbrust rohkem kirjeldavat. Ja see on juba väga halb võrdlus. Üldse hakkasin mõtlema, et selles osade inimeste poolt nii palavalt armastatud moodsas ulmes on lavadekoratsioone, ümbrust, maailma pigem harvemini kirjeldatud kui vanemas, klassikalise ajastu ulmes. Jah, see on autoriti väga erinev ja on ka uuema aja autoreid, kes seda väga korralikult teevad (Reynolds, McDevitt jpt), aga mingis mõttes esindab Scalzi selle teosega sedasama stiili (mida fantasy's näiteks teine wunderkind Abercrombie), kus kogu aur paistab minevat actioni ja tegelaste vaimutsemiste ja ropu suuvärgi ekspluatatsioonile, selmet maalida veidi tegevuskohti seintele ja taustale. Ja siis ikkagi see lause... miks pagana pärast nii piiratud sõnavara?! Scalzi ise on noorena kindlasti väga palju lugenud, mis peaks tähendama, et tema enda tarvitatav sõnavara võiks olla üsna korralik, ometi vaatab meile teosest vastu ülimalt piiratud moodsale kirjandusele omane sõnavara, mille kõrval isegi Jack McDevitt tundub suure sõnameistri ja klassikuna. Ja seegi on väga halb võrdlus! Kas tõesti turg ja lugejate maitse sunnib autoreid tänapäeval nii primitiivselt kirjutama? Ja kui lugeda välismaiseid arvustusi, jääb mulje, et see on absoluutne tipp, milleks kirjandus tänapäeval võimeline on... 

Kokkuvõttes siis väga põnev ja leidlik idee, mõned väga lahedad tegelased, aga täiesti problemaatiline teostus, kompositsioon ja õieti mitte kuhugi välja jõudev arendus. Normaalne muna, aga kas just sellist kaagutamist väärt?

Teksti loeti inglise keeles

Raul Sulbi sisukokkuvõttele pole juurde midagi lisada. Võibolla mitte niivõrd ei vaidleks, kuivõrd lisaks erineva vaatenurga lauselihtsusele, primitiivsusele ja vähestele lavadekoratsioonidele: tarbisin seda teost asjaolude kokkusattumise tõttu audioformaadis. Ja kuulates oli minu kui inglise keelt teise keelena pruukiva inimese jaoks tegelikult kõik päris hästi tasakaalus. Scalzist persoonina mõeldes - vbl on raamat kirjutatud ja toimetajate poolt nuditud ka sellisele kujule, et tahtmise korral saaks lihtsalt filmiks treida. Kuigi samas jääb filmi jaoks siin sündmustikku väheks. On üks kosmoses taga-ajamine, mis on samas väga pingevaba. Kogu teose peale on ainult üks tõsiselt võetav aktsioonistseen...

Audioformaadis ei viitsinud kogu aeg silma peal hoida, mitmes peatükk ja mitu „lehekülge veel lõpuni jäänud“ ning kui siis ühtäkki lugu päriselt huvitavaks keeras, kõlas kuularist: „Epiloog“

Nagu päriselt või!?!?!?

Sõnaga – ma olin tõeliselt nördinud, et nii suvalisel kohal jutt pooleli jäeti. Aga eksole – autor tahab ka elada ja oma n+1 romaani mahuga lepingut kirjastusega realiseerida. Seega tuleb meil tarbida ilmselt päris mitu „Kokkuvariseva impeeriumi“ seriaali romaani.

Kas seda tasub lugeda? Kindlasti. Isegi kui ei ole ilmtingimata Scalzi fänn. Ja võibolla isegi siis kui pole vanade roheliste peerude seiklusi lugema juhtunud, ongi parem Scalziga tutvust teha selle romaani või mõne teise Koloniaalsete kaitsejõudude seriaali välise romaani vahendusel. Muidu ei jaksa ära ohkida, et miks kõik teised romaanid pole täpselt samasugused nagu too viidatud asi. Samas pole välistatud, et vererõhu normaalsel tasemel pidamise huvides tuleks järgmised osad ära oodata ja lugeda läbi ühes jutis.  

Hinne on „neli“, sest mulle siiski meeldis lugu päris hästi.

Teksti loeti inglise keeles

Scalzi romaanidel on mu meelest üks hea omadus - neid on võimalik väga kiiresti ja kergelt tarbida. Lihtne keelekasutus, lühikesed laused, selged tegelased, põgusad ideekesed, mis ei väsita ka peavoolu lugejad ning palju-palju dialoogi. Jah, vanamehe triloogias on ta surunud natukene rohkem tegevust romaanide sisusse, aga üldpilt on siiski väga sarnane. Ja see pole tingimata halb asi üldse. Marketing on tal kõva, leping Tor-iga vägev ja las siis vana treib neid edasi.
 
Antud loos on tõesti kõige ägedam see Flow nimega kosmiline struktuur, mis võimaldab inimkonnal valgusest kiiremini kindlatesse tähesüsteemidesse rännata. Kui see hakkab moonduma ja tekib oht erinevate kodade/asunduste isoleerituseks ühtsest impeeriumist... noh, sellise sätungi püsti panemisega sarja avaromaan peamiselt tegeleb.
 
Paar väikest pööret on ka loos, mis muidu üsna sirge kulgemine. Kerge ja mõnus lugemine ning minul tekkis küll huvi triloogia järgmiste osade vastu, mille nimed ja isegi väljatulemised on juba välja hõigatud.
Teksti loeti inglise keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: oktoober 2018
september 2018
august 2018
juuli 2018
juuni 2018
mai 2018

Autorite sildid: