Siit raamatust ei leia lugeja eest John Perryt ega Jane Saganit. On suhteliselt vähe Harry Wilsonit. Küll aga on siin teisi huvitavaid tegelasi. Teiste seas ka tulnukaid. Vormilisest küljest tegi Scalzi sama, mida „Human Divisionigi“ puhul: avaldas romaani alustuseks 4 järjestikku ilmunud lühiromaanina (vähemalt ise ütleb ta „novella“), mis on kõik ilusasti kättesaadavad. Minul jääb vaid üle loota, et alles augustis tervikuna ilmuva romaani puhul ei pea ma oma kannatamatust kahetsema, et tervik poleks mingi valemiga suurem kui osade summa. Järgnev sisututvustus sisaldab kindlasti ka mõne spoileri.
1. The Life of the Mind – jutustab loo kaubalaeva CHANDLER kolmandast piloodist Rafe Daquinist, kelle laeva kaaperdab miski tähtedevaheline salaorganisatsioon Ekviliibrium (Tasakaal). Daquinist saab aju katseklaasis ja teda sunnitakse hakkama kaubalaeva opereerivaks mõistuseks. Ei saa ju öelda tehismõistuseks, sest kõik laeva süsteemid ühendatakse sõna otseses mõttes tema ajuga. Kuidas ta selle kõigega toime tuleb, kuidas pääseb ja mida kõike teada saab, sellest esimene osa pajatabki. See oli minu lemmikosa. Siin on tunda sellist päris ehedat Scalzi fiilingut. Mitte päris sama tase kui „Vanamehe sõda“ – raske on ju korduvalt üllatada -, kuid hea lugemine igal juhul.
2. This Hollow Union – ei kujutagi hästi ette, kuidas seda peaks maakeeli edasi andma? Tühine (õõnes) liit? Scalzi viib meid Konklaavi ladvikus toimuva võimuvõitluse keskele. Lugu antakse edasi Hafte Sorvalh’i silme läbi, kes on kindral Gau järel nr 2 Konklaavi võimukandja. Konklaav viskleb sarnaselt KL’iga eksistentsiaalses ellujäämisvõitluses, otsides võimalusi selle lahendamiseks. Alates teisest osast on silmtorkavalt suur osa tekstist (tundub lausa, et enamik) dialoog. Mis häiris selle osa juures, oli see kuivõrd vähe võõrikutena mõjusid tulnukad. Selline tunne, et isegi mõni karvik kuskilt vihmametsa hõimust on sootuks võõram kui Scalzin tulnukad. Aga olgu öeldud, et siingi on autoril mõni üllatus varuks.
3. Can Long Endure – kui nüüd eestindamisele mõelda (peaks mõni kirjastus end siiamaale välja ponnistama), siis vägisi tuleb mõttesse „Kaua võib“. See osa meeldis kõige vähem. Oli isegi natuke tüütu. Lugu jätkatakse leitnant Heather Lee pilgu läbi, kes koos oma alluvatega peab ühest KL rahutust maailmast teise minema ja mässusid ohjama. KL hakkab igast otsast rebenema. Ja kuidas KL ikka vastab kui mõni selle maailm end iseseisvaks otsustab kuulutada – saadetakse sõjavägi kohale. Võimalus on heita pilku sellele, mis nende roheliste supersõdurite mõtetes ja hinges toimub.
4. To Stand or Fall – mida suursaadik Ode Abumve ja leitnant Harry Wilson teevad KL`i päästmiseks, kellega koos ja millega see kõik lõppeb ei hakka siin arvustuses reetma. Natuke peab ikka ise avastamise rõõmu ka jääma. Umbes sama hea (või keskpärane) kui teine osa.
Kokkuvõttes kui hindama asuda, siis tekkib selline seis, et tahaksin hinnata iga osa eraldi. Esimene osa – saab hindeks „4“ (pole ikka päris „Vanamehe sõda“ ja ausalt öeldes ka „Tondibrigaadid“ ja „Viimane koloonia“ olid siiski paremad); teine osa saab hindeks „3“; kolmandale osale jääb „2“ – jah, võimalik, et natuke üle soolan, kuid ausalt öeldes olin ikka suht-koht pettunud; neljas osa veab end ka kolmele välja. Kokkuvõttes – nõrk. Pettumustunne on selline, et ei luba ka mööndusega nelja panna. Kindlasti oli väärt lugemist. Kindlasti oli informatiivne – et mis siis ikkagi sai kõigest sellest. Aga no ei jää hing rahule – enamat oleks tahtnud. Ikka midagi palju enamat. Ma loodan, et Scalzi mõtleb hoolega enne kui otsustab, et selles maailmas on veel mõni jutustamist vääriv lugu. Võimalik, et kirjastajad sealpool lompi ikkagi ei peaks nii vägisi püüdma viimast kui senti välja pumbata üksnes selle tõttu, et publik justkui lisa ootaks? Lisaleem võib saada lahja ja jätta **** maitse suhu.