See lugu oli siin üsna samasugune. Sisse olid veel segatud Asimovi kuulsad 3 seadust robotite kohta. Tegelikult oli toimuv üsnagi ajuvaba ja meenutas sellesama Asimovi robotilugusid, mis keskendusidki tavaliselt erinevatele dilemmadele, mis õnnetuid roboteid tavaliselt tabasid, kui nad sattusid olukorda, kus oli valida tegevuse ja tegevusetuse vahel, mille mõlema korral inimesed saaksid kannatada. Asimovi robotitel jooksis tavaliselt selle peale juhe totaalselt kokku, õige ka. Masina asi pole mõelda, masina asi on tegutseda. Üldiselt mulle tundubki Scalzi jutt austusavaldusena Asimovile, või Star Trekile, või mõlemale. Kuna hiljaaegu sai ühest esseest loetud, et moodne ulmekirjandus on eranditult pühendunud omaaegse kopitanud pasa austamisele, tsiteerimisele ja kummardamisele (ma ei usu ise sellest esseest mitte sõnakestki), siis järelikult on tegu kõrgeimat hinnet vääriva jutuga. Siiski mitte, hea jutt jah, aga tavalisest "neljast" käib küll. Tubli ponnistus, aga ei midagi erilist.