Vormilt rahvuslik ja sisult sotsialistlik -- oli ju kunagi selline loosung. See raamat on vormilt ulme, sisu poolest aga mitte. Ei, ma muidugi ei suutnud seda läbi lugeda, kuigi halvasti kirjutatud too üllitis ei ole. Pigem on tegemist naistekaga, millele ilma igasuguse seletuseta ajarännud lisatud. Autor on seda teinud loomulikult selge taotlusega -- avardada tunnetuse piire -- nagu slipstream ikka, aga tulemus on selline... No vaevalt istus autor maha ja otsustas, et nüüd kirjutan midagi sellist, mis on omadele võõras ja võõrastele oma, mis paneb õlgu kehitama nii ulme-, kui tühikirjanduse sõbrad, kus SF-sõbrad surevad ära suhtedraama otsa ja naistekate sõbrad saavad ajukahjustuse ajarändude ideest. Raamatu meeleolu võtab kenasti kokku juba avalõik [vaba lühendatud ümberjutustus]: "Mis tunne see on -- istuda rahulikult oma tugitoolis, ja korraga on kadunud tuttav särk ja teksad ja sa oled ihualasti keset nõmme, teadmata täpsemalt aastaarvugi. Lihtsam kui seletada, on riided ja toitu varastada, sest kui vahele jääd, tuleb seletamist ja on valus, kui küsima minna, on tuleb seletamine ja muu kohe..." Ühesõnaga, mehel on selline "puue" -- lendab ta ajas ringi ilma mingi mõistliku seletuseta. Algab lugu ise sellest, et naine leiab mehe, kes terve tema lapsepõlve tal külas on käinud, st. tekkinud aeg-ajalt erinevas vanuses, alati paljas jne. Kutt teda veel ei tunne. Saavad tuttavaks, kepivad, hakkavad koos elama ja sellega on kogu raamat tegelikult kokku võetud. Lehitsesin läbi, lugesin siit-sealt paar lehekülge, et kas tasub lugeda, lugesin pikemalt üle lõpuleheküljed. Ei ole halvasti kirjutatud, aga selline tavaline naistekas, minu jaoks sama kaasahaarav, kui sisselülitamata telekat vaadata.