Viktoriaanlik jutt igas mõttes. Tegevus toimub ilmselt mingis paralleelilmas, jutus pole seda täpsustatud, kuid igatahes on inimestel abiks küllaltki võimekad automaatonid. Jutu sündmuspaik on kuskil Austraalia pärap....s, kuhu edukas farmiomanik Mr. Goverman omale Inglismaalt naise kosib. Naine peab hambad ristis taluma ootamatut elumuutust, kolimist kuhugi jumal teab kuhu ja eriti öised abielukohustusi, mis talle kui tublile viktoriaanlikule neiule üsna vastikud tunduvad. Peremees läheb õige pea mitmeks nädalaks oma farmi kaugemaid nurkasid üle vaatama (farm on umbes Eesti suurune), teenijad lasevad kohe jalga ja noorperenaine jääb üksi koos automaatoniga, kes oli kunagi olnud ooperilaulja Pariisis. Mehaaniline abiline toimetab kõiksugu majapidamistöid, õige pea avastab aga noorperenaine, et sellel tehisinimesel on ka paar teist funktsiooni, mis temasse sisse ehitatud eelkõige mehi silmas pidades.
Võideldes tülgastusega lepib ja harjub naine lõpuks mehaanilise abilisega ja hakkab igavuse pärast teda koguni lähemalt uurima, võtab lahti ja paneb jälle kokku tagasi. Paneb koguni nii hästi kokku tagasi, et lisab sinna ise ühe kitsa ja vaheda tera õigesse kohta.
Lõpp jäi lahtiseks, ma väga hästi ei saanudki aru, millesse peremees siis ära suri või kes ta maha lõi. Lõppu võis mõista nii ja naa, selle ees ka hinne "kolm", muidu oleks viktoriaanliku naise usutava mõttemaailma ja eksootilise Austraalia eelmise sajandi vahetuse olude kujutamise eest isegi palli võrra kõrgem hinne tulnud.