Kunagi ammu aega edasi mingis kauges galaktikas, mis võib vabalt olla ka kodune Linnutee, kes seda teab, sest autor ei vaevu täpsustama... Oli kord üks Heptarhaat, mida valitsesid seitse tsunfti. Nad mõtlesid välja oma kõrgkalendri, kasutades übermatemaatikat ja inimesed uskusid sellesse süsteemi. Ja see toimis. Siis juhtus, et üks tsunftidest kaldus hereesiasse ja teised kuus hävitasid selle - järgi jäi Heksarhaat...
Möödusid sajandid, ühes kosmilises kindluses tõstsid hereetikud taaskord mässu ja asju saadetakse klaarima üks kunagi hulluks läinud geniaalne kindral, kes on surnud, kuid kelle vaim on elus hoitud ja nüüd noore, andeka matemaatik-sõdalase külge ankurdatud. Toimub pikk ja põhjalik vägeva kindluse vallutamine, taustal meister-ja-õpipoiss teema. Vürtsiks sekka pilguheite minevikku. Pole eriti üllatav, et triloogia avaosa ka kuhugi eriti välja ei jõua.
Nõustun nendega, kes ütlevad, et see on SFiks maskeeritud fantasytekst. Võlukunst on nimetatud matemaatikaks, eksootiliste relvade asemel võiks vabalt olla maagilised relvad ja suured matemaatikud mõjuvad kui vägevad võlurid. Droonid/robotid võid hea fantaasia korral ümber mõelda majahaldjateks, ahjualusteks jne. Lõpetuseks saabki selgeks, et esimene osa oli sissejuhatus kvestile ja need tõeliselt suured ja maailma saatust mõjutavad lahingud on veel ees.
Lugedes leidsin end korduvalt mõtlemas Triinu Meresist ja Lihtsatest valikutest. Tahan ütlen, tahan ei ütle. Leia siis mingi tasakaal selle ütlemise ja ütlemata jätmise vahel. Ei, kõike ei pea ette nämmutama. Ja ometi on kahetsusväärne kui lugeja jäetakse ilma paljust olulisest.
Üks arvustaja ütles Goodreadsis nii: Lee ei ütle ega näita. Lugeda üksnes oma vastutusel.
Möödusid sajandid, ühes kosmilises kindluses tõstsid hereetikud taaskord mässu ja asju saadetakse klaarima üks kunagi hulluks läinud geniaalne kindral, kes on surnud, kuid kelle vaim on elus hoitud ja nüüd noore, andeka matemaatik-sõdalase külge ankurdatud. Toimub pikk ja põhjalik vägeva kindluse vallutamine, taustal meister-ja-õpipoiss teema. Vürtsiks sekka pilguheite minevikku. Pole eriti üllatav, et triloogia avaosa ka kuhugi eriti välja ei jõua.
Nõustun nendega, kes ütlevad, et see on SFiks maskeeritud fantasytekst. Võlukunst on nimetatud matemaatikaks, eksootiliste relvade asemel võiks vabalt olla maagilised relvad ja suured matemaatikud mõjuvad kui vägevad võlurid. Droonid/robotid võid hea fantaasia korral ümber mõelda majahaldjateks, ahjualusteks jne. Lõpetuseks saabki selgeks, et esimene osa oli sissejuhatus kvestile ja need tõeliselt suured ja maailma saatust mõjutavad lahingud on veel ees.
Lugedes leidsin end korduvalt mõtlemas Triinu Meresist ja Lihtsatest valikutest. Tahan ütlen, tahan ei ütle. Leia siis mingi tasakaal selle ütlemise ja ütlemata jätmise vahel. Ei, kõike ei pea ette nämmutama. Ja ometi on kahetsusväärne kui lugeja jäetakse ilma paljust olulisest.
Üks arvustaja ütles Goodreadsis nii: Lee ei ütle ega näita. Lugeda üksnes oma vastutusel.