Kosmoses lendavad ringi mingid pentsikud ühemehelised uurimislaevad, mis siis otsivad tundmatuid planeete ning peavad nende kohta andma esialgse hinnangu. Üks esmase luure tegijatest on ikka eriline friik, kel meeldib anda iseäranis nappe hinnanguid. Lühiromaan käivitubki hetkest, mil keskus on saanud teate, et luuraja arvates on mingi planeet «alistamatu». Inimesed, kes mängivad Galaktikas esimest viiulit on üsna murelikud ja kibekiirelt saadetakse planeedile ekspeditsioon...
Ei taha siinkohal ära öelda, milles peitub planeedi ja sellel asuva tsivilisatsiooni erilisus ja võitmatus... Kuigi ma ise teadsin seda tänu ulmeentsüklopeediale juba enne lühiromaani lugemist, ei seganud see mind juttu nautimast. Meeldis see, kuidas autor korralikult lahkas läbi kõik sellise situatsiooni poolt pakutavad võimalused... kuid miski takistab mul siiski juttu maksimumiga hindamast. Võimalik, et asi on lihtsalt selles, et mulle ei meeldi sellised teaduslik-fantastilisele probleemile ülesehitatud tekstid... võimalik, et segab hoopis see, et ma olen autorilt lugenud veel paremaid lugusid. Neli! SF-i fännile soovitaks kindlasti – klassika!!!