Esiteks on meister Z puhul küllaltki tavaline, et kulub viiskümmend lehekülge, enne kui lugeja üldse taipama hakkab, millest jutt käib. Sedapuhku kulub sadakond...
Teiseks, nagu teada, oli Z seda kirjutades üpriski teadlik oma lähenevast surmast. Ja selle ümber suurem osa jutust käibki. Personifitseeritud surm on romaanis ka üks peategelasi - mitte midagi nii tobegroteskset kui Pratchettil. Kogu loo üks point - ja olulisim point - ongi tõestada, et surmal on õigus. Ta jääb võitjaks. Ning muud tegelased - heroilisemates neist võib aimata Z ja L mitmesuguseid alter egosid - mängivad Surma triumfiga kaasa. Loomulikult nii, et sellest tuleks välja midagi Suurt Ja Ülevat... No et poleks nagu asjata või nii... Ning seda on mõneti nukker lugeda. Sest tulemus on suht kahvatu. Võibolla aitas selle loo kirjutamine meister Z-l viimastel kuudel meelerahu säilitada. Siis läks nagu asja ette, ja ma olen nõus kaasa elama. Mitte et see kerge oleks - nagu surija kõrval viibimine ikka.
Püstitatud sisuline eesmärk on ka täiesti mõistetav: Gibsoni jt. loodud virtuaalmaailma on liigagi sageli lüpstud Bethke esialgse skeemiga: pohhuistliku maailmavaatega noorukid virtuaalsuses raha & rikkust ümber kantimas... Nii et Z tahtis kirjutada sellest, et virtuaalsus on tegelt inimestele üsna tähtis keskkond. Ainult et tundub, nagu oleks tema ettekujutus arvutite abiga saavutatavast virtuaalsusest olnud... hmm, mitte just liiga adekvaatne. (No ka Gibsonit on süüdistatud selles, et ega ta arvutitest midagi ei teadnud.) Jeezuz! need elevandid ja neandertaallased seal virtuaalsuses on ikka tõeliselt tobedad!
OK, sisu on umbes selles, et miskil hetkel, kui inimesed olid endile arvutite abil miskit virtuaalkeskkonda loomas, toimus miskit analoogset Suure Pauguga ja tekkis virtuaalkeskkond, mis koosnes ühtaegu programmidest ja inimeste unelmatest, müütidest, religioonidest jne. On oma Püha Mägi, kus üleval on kolm suuremat jumalat ja allpool veel terve posu jne. On oma Surm jne. Ilus leiutis iseenesest on genius locii, kohavaimud, mida võiks ju ka serveritena tõlgendada :-) Aga inimesed käivad reaalsusest virtuaalsuses vabalt õiendamas ning virtuaalsuse jumalatel tekib kade-ahne plaan seda protsessi ka teistpidi kasutada. Käib miski suur vandenõu, et reaalsusse valitsema pääseda, ning see aetakse vaprate kangelaste poolt, Surma kaasabil, viimasel hetkel nurja...
Nii et kuigi selle raamatu kirjutamise isiklikud tagamaad ja eesmärgid on küllaltki selged, ei saa tulemust pidada õnnestumiseks. Tänu Lindskoldile on naistegelastes natuke rohkem elu ja usutavust kui Z teostes. On Z-le omaseid totraid sõnamänge (well shot & well shet). Muideks, pole ka seda, et Z kirjutas lk-ni x ja sealt edasi kirjutas L; Lindskold pani asja kokku Z käsikirja kasutades ja Z nõuannete kohaselt, ent siiski oma parema äranägemise järgi. Ning tulemus ei ole just suurepärane romaan, kuid lugemisväärne romaan ometigi.