Kroonikate teine pool algab mõnevõrra sarnaselt esimese poolega. Kui esimeses raamatus mina-tegelane hakkab uurima oma mälukaotuse tagamaid, siis siin on saladuseks iga-aastased atentaadid, mis toimuvad 30.aprillil. Tegevus algabki järjekordse atentaadi päeval, ja nagu esimeseski osas, hakkab sündmustik hoogsalt arenema. Siiski erineb kroonikate teine pool esimesest tunduvalt. Tegevusse astub tegelaste noorem generatsioon. Nagu peagi selgub, on mina-kangelaseks prints Corwini ja varasemast tuttava Dara poeg Merlin, kes on üles kasvanud Kaose õukonnas. Merlinil, nagu ka mõnel teisel uuel tegelasel, on rida uusi oskusi ja omadusi, kaasa arvatud maagia ja nõidumine. Sellega on kroonikate mängureeglid muutunud ja minule see muutus mõjus küllaltki häirivalt. Kroonikate teist poolt pole eriti püütudki siduda esimese poolega - eelnevate sündmuste selgitused praktiliselt puuduvad. Raamatu lõpuks selgub üsnagi vähe, hoopis vastupidi, lahtiseid otsi tuleb üha juurde, seega järg on enesestmõistetav ja 6. raamat ei mõju omaette raamatuna isegi kroonikate teise poole kontekstis. Siiski sündmustik on põnev ja paneb mõtlema tagamaadele. Minule meeldisid rohkem peatükid, mis on seotud vanade tegelastega ja mis jäävad vanade mängureegilte piiridesse.