Maanteel käib vilgas tegevus, sealhulgas ka politseil. Inimesed toimetavad oma asju, käivad aja vahet edasi tagasi. Peategelane Red Dorakeen ja tema 26.sajandist pärit kõnelev arvuti, mis mugavuseks muudetud Baudelairi`i "Kurjalillede" köiteks näikse alguses olevat hõivatud sellega, et parseldavad kreeklastele Marathoni alla tulirelvi. Siis selgub, et keegi Redi endine sõber Chadwick on tema peale tellinud Mänguametilt Vendetta - kihlveo, kas tema agendid suudavad kümne katsega Redi tappa. No ja lähebki lahti üks zelaznilik tulevärk. Tegelaste galerii on jälle väga kirju - markii De Sade; tulnukate taparobot, mis rikki läinud ja igavusest savipotte voolib; implantiga juhitav Tyrannosaurus Rex; kõnelevad raamatarvutid; müriaad palgamõrtsukaid; draakonid...
Stiilit näikse teos olevat alguses liiga hüplik ja hakitud, killud hakkavad end aga aegupidi omale kohale seadma, mõneti tarantinolikult, võiks vist tänapäeval öelda. Raamatu ülesehitus on väga zelaznilik - üks tugev tegelane, kes on oma kunagise partneriga riidu läinud ja kes oma minevikku täpselt teadmata võitleb mingi ähmase idealistliku eesmärgi nimel. Rohkelt asjalikku huumorit ja lugejale ennast aeglaselt mällu vajutavad ideed. Tegelased pahvivad hoogsalt sigareid ja ajavad üksteisega ohtralt juttu, sekka pruugitakse ka vägijooke. Sihuke stiiliromaan siis.