(romaan aastast 1989)
eesti keeles: «Varjude rüütel»
Tartu «Fantaasia» 2011 (Sündmuste horisont, nr 28)
Veel üks tore asi on endiselt raamatus Frakir. Kahekõne geniaalne. Järjekordselt naersin end ribadeks. Eriti kui Luke küsib Merlilt:"kas sa oled mu naisega juba tuttav?"Või Merlin laburündi keskel ...
Sisust. Merlin on tegevuses, ehk võitluses igasuguste maagiliste esemete ja olendite vastu, osalt toimub see tegevus, kusagil vahepeal, Varjude vahel, nii Amberi Pattern kui selle analoog-antipood Kaose Logrus näivad olevad omavahel võitluses ning kuna Merlini soontes voolab mõlema verd, siis peab ta valima… Aga päris nii lihtne see ka ei ole, siin on veel hulgaliselt kõrvaltegelasi (Coral, Mandor, Jasra, Julia (Mask), Jurt jne), Logruse loodud viirastused, kes vajavad Merlini verd, eelnevast üles jäänud intriigid ja vastasseisud ja portsuga rohkem maagiat, kui sarja algupoole.
Üldiselt ei meenuta enam miski Amberi sarja esimest viite osa. Et kui on huvi lugeda printside omavahelisest võimuvõitlusest, kavalatest intriigidest, siis kõik see on kadunud. Nagu öeldud on võitluses suuremad jõud… no et nagu mitmeski muus Zelazny romaanis, et kõikvõimsad jumalad omavahel sõdivad ja nende vahele jäänud kangelane peab nende minjoonidega võideldes kuidagi ellu jääma. Ent jällegi – see kõik pole nii lihtne ja väga suurt selgust autor ei kavatsegi tuua. Kes kasutab keda, kes on kelle liitlane ja vaenlane, kus on Corwin jne? Ega oluliselt midagi selgemaks ei saa. Kokkuvõttes liiga igav, sürreaalne, sümbolistlik ja ähmane lugu, et paremat hinnet saada. Zelazny stiilivõtted dialoogide kirjutamisel päästavad “kahest”.