Tegelikult on mul isegi natuke kahju, et ma seda kaheosalist romaani torkima sattusin. Ka meistritel tuleb ette kehvi aastaid. Samu asju on hiljem edasi arendatud ja paremini kasutatud, see siin on rohkem nagu mustand või eskiis; umbtänav, mis näitas, kuidas polnud vaja teha. No näiteks et kuidas ei õnnestu kirjeldada võluri argipäeva. Nii et Amberi teise poole kallale asudes oli autoril juba selgem, mida Merlini ja tema loitsudega peale hakata – ja mida mitte. Madwandis on sees ka näiteks värava motiiv, mida ühed avada ja teised suletuna hoida tahavad, aga kaugeltki mitte nii elegantsel moel, kui Üksildases Oktoobriöös.
Ma ei saa eriti rahul olla ka kompositsiooniga. Arusaamatust on alguses liiga palju ja pärast laheneb kõik pauguga. Sest Changelingist võitjana välja tulnud peategelane ei saa aru, mis mängu ta on segatud, ja teine jutustajaolend ei tea isegi seda, kes ta on (see küsimus saab küll õnnestunud vastuse). Nii ei jää lugejal just eriti ruumi kaasa mõelda. (Kas lohe ikka jõuab õigeks ajaks kohale? No mis küsimus see on, muidugi jõuab lohe õigeks ajaks kohale.) On suht palju võlurite võitlust, mis kohe üldse lugema ei kutsunud, ja mõned kenad killud, millest aga ei piisa parema hinde saamiseks.