Selgub, et kunagi oli nagu üks maailm, aga see läks miski pahanduse peale lõhki ja nüüd on kaks: ühes usutakse tehnikat ja põlatakse maagiat ja teises on täpselt vastupidi. Seal maagia-maailmas on ka veel miskid varemed kunagisest tehnika-ajastust. Nõndaks, kasvavad siis poisid valedes maailmades. Meile tuttavas maailmas on leiutaja peres imelik nohik - huvitub ajaloost, mängib pilli, tegeleb väikselt telekineesiga, masinavärgid lähevad tema läheduses rikki, leiutamisest ei taha aga kuuldagi. Teisel pool on jälle jõnglane, kes tegeleb asjadega, millega ei peaks tegelema. Hea küll, vesiratta ehitamise eest veel peksa ei saa, sest sellest pole mingit kasu. Aga kui kui ehitab aurumootoriga iseliikuri, siis antakse peksa; kui tahab põldudele miski irrigatsioonisüsteemi ehitada, siis antakse peksa ning ei jäägi muud üle kui külast põgeneda sinna keelatud mägedesse. Asi halb tundub ja vahepeal suht seniilseks muutunud hea võlur läheb toob meie maailma sokutatud poisi tagasi. (Vahetuslapsed on selleks ajaks umbes kahekümnesed.) Too ei saa esialgu aru, mis värk on, otsustab külarahvale laulda ja pilli mängida, aga antakse peksa - sest tal on käe peal sellele kindluse-suguvõsale omane sünnimärk.
See oli sissejuhatus. Draakonid, vargad, questid, tülid, armastuskolmnurgad ja muu siuke, mille käigus maagia ja tehnika võimalusi võrrelda, on samuti olemas. Zelazny tugevus oli selles, et ta suutis jutustades vältida liigset sõnadetegemist. Sel korral on vist siiski ka mõned vajalikud seletused või arendused kaotsi läinud. Kui see oleks mõne ohjeldamatu lobamoka, olgu või George Martini tekst, saaks kõhklemata viie. Zelazny oskas ka paremini, tema loomingu kontekstis on see neljavääriline töö.