Peategelane ütleb enda kohta nii: Ma olen normaalne neljateist-aastane poiss, mu nimi on James ja ma elan suures majas Ühendriikide edelaosariigi pealinnas. Mu õde Becky on nõid, mu vanem vend Dave elab lossis ja meie juures peatuv vahetusõpilane Barry on väljaõppinud salamõrtsukas. Veel on mul onu George, tema on libahunt. Ja mul endal kipuvad ka täiskuu ajal peopesad sügelema.
Paralleelmaailmad pole võõras teema Zelaznyle endalegi. Mumeelest on Amberis ja Roadmarksis välja pakutud küll elegantsemad lahendused, antud juhul läheb asi natuke Way Stationi poole, Jimi perekond valvab keldris olevat seadeldist, millega saab ühest maailmast teise reisida. Kuigi toimib ju ka veel nö vana meetod küünalde, peeglite, loitsude ja muude vidinate kasutamisega, lihtsalt see pole nii täpne. Algus on krimkalik - keldrist kostab pauk, lähemal uurimisel selgub, et seadeldis on tõsiselt kahjustada saanud, maas on verd ja Jimi isa on kadunud. Nii et noored peavad ise tegutsema hakkama.
On hulk nö häid maailmu, mõned rohkem, mõned vähem arenenud, tihtipeale on ühel üks ja teisel teine valdkond tugevam. Heaks teeb nad kõik nö ettevaatlik progressorlus - omavahel vahetatakse ideesid, ja seda alles siis, kui ollakse veendunud, et uus teadmine mingit jama ei põhjusta. Mõned maailmad on välja surnud. Ja paar tükki on pahad ehk siis vallutavad mõne nõrgema ja ekspluateerivad seda. Ühes niisuguses vallutatud maailmas toimuva vastuhaku ümber intriig põhimõtteliselt käibki. (Lootsin, et tegemist võiks olla meile tuttava Maaga, aga ei.) Naiivsevõitu? Jah, aga YA ikkagi. Ehk siis noorele lugejale püütakse edasi anda, et muidugi tasub tubli olla, aga kuni sa pole veel endas selgusele jõudnud (initsiatsiooniriitust läbi teinud), ei peagi sa kõike teadma ja kõigest aru saama. Seega üks väga vähestest Zelazny teostest, kus peategelane ei laveeri oma asju ajades tinglikult heade ja tinglikult pahade vahel.
Aga üldisemalt paralleelmaailmade juurde. Viimasel ajal loetutest: Lukjanenko Zastava puhul on see lihtsalt märuliloo taustaks ilma erilise iseseisva väärtuseta. Veel hullem on lugu Pratchetti-Baxteri Long Earthiga: iseseisvana annaks romaan ehk isegi mõtlemisainet (mitte nüüd palju rohkem kettamaailma lugudest, aga siiski), kuid sissejuhatusena lõputusse sisutusse sarja esindab ainult kellegi kommertshuve. Nii et ainsana on erineval arengutasemel maailmade võrdlus romaani sisuliseks väärtuseks Strossi Merchant Princesi sarjas. Aga hea küll, antud juhul kirjutas Zelazny ju lastele. Ja mul on tunne, et ta poleks viitsinud kaubavahetuse või progressorluse üksikasjadesse süveneda. Tema tugev külg oli milleski muus, nauditavas stiilis näiteks.