Alustuseks olgu öeldud, et olen seda teksti lugenud ka inglise keeles. Siis olin noor ja kirglik ning Corwini-lood kuulusid mu lemmikraamatute hulka. Mu inglise keele oskus oli küllalt nadi, lugudesse sisseelamise võime aga üüratu.
Kui ma oleksin sattunud BAASi nt aastal 2000, siis oleksin sellele raamatule "viie" pannud ning hardalt kiitnud, kuidas nii äge, et Amberi-lood edasi lähevad ja Merlin on nii lahe ja Rinaldo on nii lahe ja üldse, kõik on taevalik.
Aga nüüd on aasta 2011.
Miks ei ole "Amberi veri" minu jaoks enam üldse hea raamat:
1) Alustuseks lükkab autor lugeja ette ligi 5 lehekülge eelmise raamatu süžeed tutvustavat kohutavalt igavat jutustavat teksti. See on vale tegu, sest
* see ei paranda kuidagi raamatu söödavust inimesele, kes ei ole Amberi-maailmaga varasemast tuttav. (Kiiresti ja kaasakiskuvuseta üles loetud sündmused ajavad pigem segadusse kui selgitavad. Meelde midagi ei jää, samas tapab info ka võimaluse lugu lugedes ise põnevaid seoseid välja mõelda - sõlmküsimuste kerkimisel tuleb ainult avada spikker raamatu alguses ja näe, saadki teada, kes on Merlinile olnud Meg Devlin.)
* Inimesele, kes on tuttav vähemalt maailmaga, kui mitte kõigi eelnevate romaanide ja lugudega, ei anna see sissejuhatus samuti midagi juurde. Vastupidi, tekitab tunde "Oot, ta ütles selle kõik ära nelja leheküljega? tea, miks ta üldse selle eelmise romaani siis kirjutas, kui asjad nii lihtsad olid?!"
Aga olgu. V-o toimetaja nõudis sissejuhatust nt. Pole aus autorit ainult seepärast maa sisse taguda.
Vaatame siis jupphaaval ülejäänud raamatut.
2) Liin Merlin ja Luke
Olgu. Hoolimata sellest, et nende kõik senised kokkupuuted eelmises romaanis andsid jõuliselt mõista, et nende vahel valitseb sõprus, mida tülikas salatsemine ja veritasu segab, aga ei purusta, võin ma Merlinile andeks anda mõtisklemise teemal "ei, selles pole midagi sentimentaalset", sest sageli inimese enda tunded ongi talle endale segasemad kui kõrvaltvaatajale. Aga see lõputu edasi-tagasi pendeldamine "ta on mu vaenlane. ei, ta tahab olla mu sõber. ei, ta teeb kõike oma kasu pärast. ei, talle ongi kasulik olla mu sõber!" läheb üsna kiiresti üsna tüütuks. Seda enam, et lugeja ammu juba mõtleb, et v-o ta tahaks olla su sõber ka ilma kasuta, aga Merlin muidugi selle mõtte peale ei tule.
Ärge saage valesti aru, Amberi üldine "vend koorib venna naha" ja "omakasu on peamine voorus" õhkkond mulle üldiselt meeldib väga. Mis mulle ei meeldi on see, et see õhkkond võeti mult ära ja anti asemele hell perekond, samas tunnistamata, et niimoodi tehti.
Teksti ülesehitus jätab väga vähe kaksipidimõtlemise ruumi Luke`i ja Merlini sõbralike tunnete osas, aga vähemalt Merlin ise ei tundu sellest küll eriti teadlik olevat.
3) Vinta Bayle
Minu meeletumast meeletum pettumus, et ta ei olnud päris Vinta, ulatub varbaotstest juusteni. _Millised_ võimalused draamat üles keerutada! Parem kui Moire "Amberi üheksas printsis"!
Aga selle asemel on ta see kes ta on, ja kuna ma olen hilisemaid raamatuid ka lugenud, siis leian, et - üdini pettumustäratav kuju.
Algas ta ju nii põnevalt (kõrtsis söömas käimise stseen koos oma jätkuga on üks mu lemmikuid raamatus), kulges nii intrigeerivalt - ja valmistas siis nii otsatult sügava pettumuse. KUIDAS ma oleks küll päris Vintat Luke`i kallal näha tahtnud! Ja Merlini reaktsiooni sellele!
4) Saladuslik lillesaatja:
Autor tõsiselt üritab mind panna huvi tundma, kes ja miks?
Asjata üritab sel juhul. Kõlab kangesti nagu "oh, võiks teha nii, et keegi saadab kogu aeg kaardi kaudu lilli! Lahe mõte! Lugejal on kindlasti tõsine wtf. Küll nad imestavad - mul endal aga on aega maa ilm välja mõelda, miks ta neid lilli saadab!"
5) Üldse on raamatus mitu kohta, mis näevad välja nagu "ega ma ise ka ei tea, mida ma nüüd öelda tahan või mida üldse siia lukku kirjutada... aga rida on leib ja leib on rida!"
Näiteks kaldub Merlin igasuguste pikemate ümbrusekirjelduste järel mingeid asju näppima-käppima-toppima ainult selleks, et saaks ta siis kuskile võitlusse saata või kähku mingi kaardiga kuskile ümber tõsta ja lilledega üle külvata. Selline sündmuste muster kordub vähemalt 4x ja formaat muutub tasapisi tüütuks.
6) Mustrist rääkides - selle läbimise kirjeldused venivad. Kui Corwin seda esimest korda tegi, oli põnev. Aga üks kord toiminud nõks ei tee seda paraku igavesti.
Muidugi on raamatus ka häid kohti. Peaasjalikult dialoog, kohati ka miljöö. Dalt. Jasra kui vang Amberis.
Aga lõppetulemust need ei päästa. See on lohakas töö, kähku ära kirjutatud raamat, kus on palju kasutamata potentsiaali ja ülemäära palju ülivõimsat, ülemäära muretumeelset Merlinit. Ta võiks vahel päriselt mures või vihane või õnnetu ka olla! Mitte kogu aeg, aga natukene oleks ikka väga abiks!
Nii et minu panus konkreetse romaani hindekeskmisesse on aus "puudulik" ja hinnanguks hirmsasti kriipiv "See OLEKS ju võinud olla nii lahe raamat!!!"-tunne.
