Kogumikku tasub lugeda eelkõige kolme pikema teksti pärast - "He Who Shapes", "For A Breath I Tarry" ning "The Last Defender of Camelot". Lühematest, ma kardan, jäävad mul pikemaks ajaks meelde vaid alt.ajalooline "The Game of Blood and Dust" ja ilus meeleolupilt küborgi ja inimneiu armastusest "Halfjack". Aga muidu on enamus jutte inimjumalast, surematusest, tehismõistusest, inimmasinatest, mõistusega masinatest. Kui minu käest küsitaks, mida siit võtta hüpoteetilisse Z best of’i , siis soovitaksin küll vaid kahte juttu – “For A Breath…” ja “The Game…” Võib olla ka “Cameloti viimast kaitsjat”.
Meeldivad on Rogeri enda lühikesed ja teravmeelsed eessõnad juttudele. Üldmulje on samuti meeldiv, ent mitte eufooriline. Kindlasti kehtib kogumike lugemise kuldreegel – mitte üle ühe-kahe jutu päevas.