Oli aeg, mil inimesed olid vabad. Nad võisid teha, mida tahtsid, olla, kus tahtsid, ilma et sellest oleks mingi märk maha jäänud. Siis loodi üleilmne Andmebaas, kuhu salvestati ja salvestatakse kõikide inimeste andmed. Välja arvatud mõned üksikud, kelle hulka kuulub ka selle jutu nimitegelane. Ta oli üks Andmebaasi loojatest, kes ei uskunud projekti moraalsusesse. Sellepärast otsustas ta põranda-alla minna ning temast sai omamoodi eradetektiiv/palgasõdur/konsultant, kel on tuhat nägu ja tuhat nime. Käesoleva lühiromaani alguses palgatakse ta ära hoidma võimaliku sabotaaži uurimislaeval, mis tegeleb kunstliku saare loomisega. Loomulikult see tal ka õnnestub, kuid pärast selgub, et must pole päris must ja valge valge. Hea jutt õnnestunud peategelasega. Sündmused arenevad väga kiiresti, dialoog on napp, kuid terav. Paaril korral tundub, et autor laskub klišeedesse, kuid tegelikult ta ainult mängib lugejatega. Lõpplahendus on küll pisut etteaimatav, kuid see ei vähenda jutu väärtust. Kindel viis