Vähe on raamatuid, mille kohta ei saa parimagi tahtmise korral halvasti öelda, sest selle mahu juures oli vaid kaks või kolm kohta, kus oli selgelt aimatav, millega lugu lõppeb või toimunu nii ebahuvitav, et võis minna diagonaallugemisele. Kaks esimest osa on eesti keeles olemas ja kolmas tulemas, ja tundub, et kui JH elus püsib, saavad nad kõik omalajal maakeelendatud; lisaks on erinevates arvustustes sisu juba puudutatud, mis vabastab mu sellestki tegevusest. Seda hiigelsuurt kapsast neelates oli üks põhiline mõte küll see, mida kunagi juba "Avaloni püsside" puhul väljendasin - nimelt ei olegi neid tegelikult võimalik ükshaaval lugeda, kuna (peale esimese osa) raamatud algavad ja lõppevad suht suvalise koha peal.
Virisemine tuleb ikka paremini välja kui kiitmine ja siinkohal ma alustangi sellega - esimesed viis osa, Corwin minategelaseks, lõppevad üsna korrektselt ja siis algavad tema poja, Merlini seiklused, ning teises teose pooles on tema minategelane. Vist läks lugu autorile liiga keeruliseks, sest palju kasutatakse võtteid, mida ma eriti nautida ei suuda - intriigid on läinud nii keeruliseks, et otste kokkuviimiseks tuleb unenäod appi võtta. RZ seletab selle küll ilusti ära, nii nagu üldisesse koloriiti sobib ka too Pattern`i (Mustri) ja Logrus`e suur vastasseis, kuigi lugu läheb natuke titaanide võitluse võtmesse. Igal juhul on tüüp kokku kedranud vapustaval hulgal nauditavat teksti ja kõrgema hinde täielikult välja teeninud.