Üldlevinud arvamus on, et just alates sellest jutust hakati noorkirjanikku Zelaznyt tähele panema. Oli kuidas oli, aga igatahes oli see esimene Roger Zelazny tekst, mis ameerika ulmefännide aastaauhinnale Hugo kandideeris.
Marsist on ulmes ikka kohe hästi palju kirjutatud, aga Zelazny suutis siingi miskit oma teha. Loo peategelane on keegi poeet ja keeleteadlane, kes (nagu autoril kombeks) erilist sümpaatiat ei ärata – üsna tõre tegelane sihuke.
Marsile saabub järjekordne maalaste ekspeditsioon, koosseisus ka siis see keeleteadlane, kes peab Marsi iidsetele ning pühadele ürikutele ligi pääsema, et neid siis lugeda ja (võimaluse korral) kopeerida... tõlkima peab ka. Oma ülesande see poeet ka täidab, aga mitte ainult...
Nagu Zelaznyl kombeks on siin kamulaga sümboleid ja mütoloogiat. Juba jutu pealkiri ise on võrratu – «Koguja roos»!