Ulmekirjanduses on mingi teatud sort lugusid, mis kõikmasti kriitikule kohutavalt peale lähevad, aga mille väärtustest mina oma napi aruga kuidagi aru ei saa. Harlan Ellison kirjutab taolisi näiteks. Zelazny kogumikku ''Four for Tomorrow'' alustav The Furies on samuti sellesse klassi kuuluv ebamäärane moodustis, mille igavuse tõttu ma seda kogumikku edasi lugeda ei viitsinudki. Ja peamine asi mis loos häiris, oli ebaisikulisus. Loos on neli tegelast, kellest ükski polnud isegi mitte hall. Lugu ei pea tingimata tõestama kuidas võim laostab voi iha hävitab ent senikaua, kuni ta jääb erapooletu ja hingetu kirjelduse tasemele, mina teda omaks ei võta.