Hoolimata intrigeerivast süngetes alatoonides maailmast -- kus surnud, kelle hingesid õigel ajal korraliku rituaaliga ära ei saadeta, elustuvad verejanuliste monstrumitena; kus iidse maagidevahelisest sõjast jäänud varemetes ikka veel leitakse arusaamatuid nö "töötavaid" artefakte; kus muistsed tavad on ikka veel au sees, ehkki nende põhjusi enam ei mäletata (aga peaks!), jääb käivitav süžeeliin väga sulepeast välja imetuks. No miks peaks lugejale huvi pakkuma lõpmatu jalutuskäik asustatud maailma ühest otsast teise, kusjuures minejaid selleks lausa sunnitakse? Loo peategelased -- tsirkuseakrobaat, elatanud assasiin ja posija-surnuterahustaja lähevad, kord üksi, kord mitmekaupa kuhugi, siis teise kohta, ja lõpuks saavad ülesande minna kolmandasse, ja seda kõike posija kadumaläinud väikese sugulase leidmiseks... Asja teeb veel hullemaks kauge maagisõja liidrite taaselustumine...
Pehhovil on endalgi palju läbimõeldumaid romaane. "Letos" ilmselgelt saab endale mitu järge, aga vähemalt selle köite sisu neid ootama küll ei sunni.