Kasutajainfo

Aleksei Pehhov

30.03.1978-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Aleksei Pehhov ·

Iskateli vetra

(romaan aastast 2005)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
1
0
0
0
0
Keskmine hinne
5.0
Arvustused (1)
3.2018

See on nüüd üks selline fantasyromaan, millest rääkimine nõuab kõigepealt pikemat tausta avamist.  
 
Võlukunst ei ole siin maailmas põline - selle tõid maagid igiammu kaasa teiselt mandrilt pärast tolle hävingut kaasa. Hävingu põhjustas maagide omavaheline sõda nö maagia puhtuse nimel - valge maagia contra must maagia. Impeeriumis praktiseeritakse ainult valget maagiat. 500 aastat tagasi toimus valgete maagide seas uus verine ülestõus maagia alustalade määratlemise üle, selle elasid mässajaist üle vaid kuus, kelle minemakihutamine võttis 15 verist aastat ja lugematu hulga tavainimeste elusid.  
 
Need kuus Äraneetut, tuntud hüüdnimedega Tüüfus, Rõuged, Koolera, Katk jms on nüüd tagasi. Suure sõjaväega.
 
Aga nemad ei ole peategelased. Selleks on hoopiski Impeeriumi äärealadel elav abielupaar, kellel minevik on oi kui hämar. Mees on haldjatesõja legendaarne kangelane, parim vibukütt eales, kes pärast sõja lõppu vahepeal palgamõrvarina elatist teenis. Tema silmarõõm on aga maagiliste võimetega, kusjuures need on ametlikke kanaleid pidi litsenseerimata, mis juba iseenesest on piisav ajend maagiakorravalveorganite ebaterveks huviks. Aga kuna nad kahekesi jõudsid aastate eest organiseerida ka ühe kõrge võluri eduka atendaadi, siis on nad sestpeale üpris madalat profiili hoidnud.  
 
Nende rahulik elu saab päevapealt läbi, kui minevik nad üles leiab, täiesti juhuslikult üheaegselt Äraneetuga. Kõikide suureks üllatuseks on vibuküti silmarõõm maagias aga nii võimas, et kamba peale suudetakse Tüüfus loojakarja saata. Peaaegu... sest 500 aastat vana ja endiselt piltilus nõianeiu koleda nimega Tüüfus leiab end ootamatult külalollikesest noormehe kehas, mis arusaadavalt tema sapise iseloomu juures tõotab kõigile asjaosalistele piinarikast elulõppu. Kogu loo võibki ühe lausega kokku võtta kui lõpmatut pagemist kõigi eest.  
 
Mis mulle raamatu juures meeldis? Kõigepealt muidugi maagia. Kaks põhimõtteliselt erinevat koolkonda pluss Äraneetud, kelle tugevus seisneb just nende mõlema ühendamises. Tõepoolest, must maagia ühendatud valge maagiaga ei ole tugevuselt mitte 10+10, vaid vähemalt 10x10.  
 
Teiseks - suur hulk erinevaid rasse, kelle seas ei ole päkapikke ja haldjaid. Tõsi, viimaseid küll mainitakse, aga haldjad on selles sarjas erilised jätised.  
 
Kolmandaks - lõputu hulk zombisid. Äraneetute armees on sadu nekromante. Peale selle on autor leitanud huvitava nüansi - nekromandi tapmisega vallandub kogu tema vägi, mis tõstab n kilomeetri raadiuses üles kõik surnud, kes kontrollimatult ning näljaselt ringi hakkavad kondama.  
 
Neljandaks - kõik (sic! - kõik!) maagiaühiskonna alustalad osutuvad loo arenedes võltsiks! Ajalugu kirjutavad ju võitjad, millega kaasneb alati ka vastaspoole demoniseerimine. Ja siin on seda tehtud täiega.  
 
Tetraloogia tegevus ei toimu Siala kroonikatega samas maailmas, kuigi kroonikate staar varas Garret lööb siingi pisiosas kaasa. Miks, selgub aga palju hiljem.   Hindes ei ole kahtlust - 5.
Teksti loeti vene keeles