Sarja eelmise osaga yhendab käesolevat teost vaid osaliselt kattuv tegevuspaik ja mõned kõrvaltegelaed. Nimelt leiab tegevus aset samas universumis, kus esimese raamatu viimane osa. Sisuliselt võib öelda, et praktiliselt on ta igati loetav ka iseseisva teosena.
Keset metsa paikneb Linn. Linn on ymbritsetud ilmatu kõrge, ilma väravateta myyriga. Suhtlemist välismaailmaga ei toimu. Sisuliselt on tegemist "pealt avatud" arkoloogiaga. Linnaelanikud synnivad, elavad ja surevad myyri taga. Ringi liiguvad vaid mingid udused legendid sellest, kuidas yks kangelane kord Linnast väljas käis ja seal kangelaslikul kombel lohe maha lõi.
Raamatu peategelaseks on keegi Haldor - rätsepasell, kes tulenevalt kohaliku gildiylema ja oma joomarist meistri räpasest kokkumängust on sunnitud viimast aasta aastasse (kasinavõitu) toidu eest orjama. Lõpuks viskab säärane olukord Haldoril sedavõrd yle, et ta korraldab mingis kõrtsis ilmatu skandaali, mille tagajärjel ta yle linna tagaotsitavaks kuulutatakse. Kummalisel kombel õnnestub Haldoril põgenemise käigus linnamyyrist läbi pugeda. Seal selgub, et tegelikult ei olegi linna ymbritsev mets sedavõrd jube, kui linlased kardavad.. Lohesid ja trolle on seal kyll, enamasti on nood aga suhteliselt sõbralikud, kui ehk pisut liig-egotsentrlilised tyybid..
Pisut kriitikat. Oli yks asi mis mind selle raamatu juures tõsiselt pahandas - praktiliselt yks terve peatykk oli copy & paste meetodil sarja eelmisest osast lihtsalt maha kopeeritud! Asendatud olid ainult mõnede tegelaste nimed. Sellist haltuurat ausaltöelda ei mäletagi ennast varem kuskil näinud olevat. Samas, kui sellest ennast mitte yleliia häirida lasta, siis tervikuna on raamat ysnagi muhe. Eraldi plussiks on (Hajetskajale tundub et tyypilised) maksimaalselt "ebakangelaslikud" tegelaskujud. Terve raamatu kohta vaid yks tegelane (gildiylem), keda täiesti yheselt "negatiivsena" käsitleda kannatas. Ja ka see täiesti usutavalt vormistatud. Eraldi väärib märkimist lustakas järelsõna, kus ellu jäänud tegelaste edasine elusaatus paari tabava lausega ilusasti kokku võeti.
Hoolimata eelmainitud yhe peatyki häbematust kopeerimisest tekkinud kergest solvumistundest ja mõnest teisest minoorsest ebaperfektsusest, kaldub hinne siiski rohkem viie kui nelja poole. Järele mõeldes tuleb tunnistada, et mõnes mõttes oli käesolev raamat isegi parem kui sarja esimene osa.