Tegevus toimub 10 aastat peale The Skinneri lõppu. Enamus tegelasi ongi vanad tuttavad. Vahepealsed 10 aastat on andnud aega uued konfliktid paika panna, ja nagu selgub, leidub ka hulgaliselt vanu, lõpetamata asju, mis kõik kibelevad lahendust saama.
Fantaasiapuuduses Asherit muidugi süüdistada ei saa. Raamat on täidetud teistestki tema romaanidest ja juttudest tuttava ideede, tegevusliinide, tehnoloogia ja võõrökoloogia tulevärgiga, nii et lugeja peab kõvasti kinni hoidma, et mitte vahepeal toolilt maha kukkuda. Asheri ühes peatükis on rohkem visiooni kui paljude ulmekorüfeede romaanisarjades. Samas on selge, et Asheri ahhetamapanev fantaasia ei ole mõeldud tõsiseks mõtisklemiseks maailma ja universumi tuleviku võimalike arengusuundade üle, vaid teenib puhtalt kirjaniku enda eesmärke – paigutada oma tegelased võimatult fantastilistesse olukordadesse võimatult ebamaise ja ohtliku floora ja fauna sekka. Asheri hard sf on selline, et on näha, et asjad on läbimõeldud ja loogilised, samas ei paku ta kordagi seletust oma enamust ulmefilmides nähtud tehnoloogiat mängeldes ületavale kõrgtehnoloogilisele vidinanäitusele. Võrdselt ülivõimsatele tehnoloogiatele, mida tema teostes leida võib, esinevad niivõrd kummalised eluvormid, et tundub nagu oleks neid võimeline esile manama ainult LSD-d tarbinud zooloogi alateadvus. Tarbetu lisada, et kõik ökopeletised, muteerunud viirused, 100-tonnised tõrikodalased, igasugu hiigelmõõtmetes molluskid, kolmesoolised lendavad purjed, erinevad kaanid, välimuselt rongi meenutavad hoodersid ja gabbleduckid on inimestele ülimalt ohtlikud ja tegelevad peamiselt üksteise ja ka inimeste nahkapanemisega.
Süzheed lühidalt kokku võtta on üsna raske ülesanne ja raamat eeldab kindlasti The Skinneri eelnevat lugemist. Põhimõtteliselt on tegevusliine, nagu ikka, 5-6 ja lõpus jooksevad nad kõik kenasti kokku. Terve kari elusaid surnuid, reife, kes legendaarse Sable Keechi jälgedes käies loodavad uuesti elustuda, merepõhja mattunud ülimalt jälgi Pradori (eelmise raamatu ühe peakurjami) kosmoselaev, mis ei olegi nii sodi, nagu mulje võis jääda, paarisajatonnine pooleldi intelligentne isiklikule vendettale asunud tõrikodalane, tarumõistuste püüe ületada surma piirid jne. Nagu öeldud, tegevusliinide tulevärk on tihe ja pingeline.
Raske on lugemissoovitust anda. Sellega on vist nii, et kellele Neal Asheri fantastiline stiil meeldib, loeb nii ehk naa ja kes teda tüüpiliseks B-klassi kirjatsuraks peab, ei vaevu teda niikuinii kätte võtma. Arvustaja kuulub nende hulka, kes Asherit geeniuseks peavad ja seepärast on ka hinne selline nagu ta on.