Mis mulle meeldis, oli Rondari rüütli süzheeliin. Ainult sellest olekski võinud kirjutada, kuidas planeedi kohalikku monstroosset putukalaadset faunat hävitav rüütel on seadnud endale sihiks võidelda ja tappa müütiline draakon. Oleks kogu temaga seotut tema silmade ja maailmanägemise läbi kirjeldatud, oleks väga priima olnud.
Mis mulle ei meeldinud, oli esiteks see, et kui sa oled ühe paha tegelase esimese osa lõpus korralikult ära hävitanud ja päris juppideks tagunud, siis palun, palun, ära too teda tagasi. Mis siis, et huvitav tegelane oli ja nagu sisekaanelgi tunnistas, oli lugejatel huvi tema vastu. Ühesõnaga, hull golem Mr Crane lapitakse kokku ja jätkab tegutsemist efektiivse tapamasinaga. Selle kõrvalt aga räägitakse retrospektiivsete vaadetena tema lugu, kuidas ta selliseks sai. (Ja sealjuures rikub ta täiesti ära mulje esimese osa alguses surma saanud tibist - no selline tibi, nagu ta kolmandas osas kirjeldab, ei ole käitunud nii, nagu ta esimeses osas käitus.) Lõplik eneseleidmise hetk ei olnud minu jaoks ka usutav - selleks ei olnud ta golemite olemust ja maailmavaadet piisavalt selgelt näidanud.
Draakon (või pigem siis käesolev draakoni-neljandik) oli esimse osaga võrreldes täiesti teine. Ja ma kardan, et ka teise osa lugemine ei oleks aidanud asja usutavamaks teha, sest ilmselgelt sai teises osas ka jupp draakonit hukka. Draakoni inimlembus oli lihtsalt seletamatu ja seega mitte-usutav.
Teises osas ilmus ilmselt välja Jain tehnoloogia ja seda kontrolliv Skellor, kes kolmandas osas on pea-paha, kelle vastu võideldakse. Arvetades, et esimesest osast on võetud Mr Crane, näib kolmas olevat üldse selline "kirjutame juurde, sest rahvale need tegelased läksid peale". Nojah, kõik väga kena, see Jaini värk päris huvitav - välja arvatud, et jube mugav on võidelda kõike energia saamiseks kasutava bioloogilise tehnoloogiaga, mille hävitamiseks on vaja lihtsalt piisavalt palju kuumust. St visata ta näiteks päiksesse. Ja valma!
Mitmesuguste ringi tatsavate ja ennastohverdavate golemite käitumise motivatsioon jäi mulle ka selgusetuks, kui aus olla. Kui nad VR treeningprogrammis tunnevad valu, siis kuidas nad nii stoiliselt ennast ribadeks rebida lasevad kakluses? Sest nad on tõelised mehed või?
See raamat on samuti kirjutatud nii, nagu loeks löömafilmi või sarja. Filmina olekski OK, aga raamatult ootaks rohkem sügavust tegelaskujudele.