Tegevus toimub mitmes eri ajas. Peategelane on 15-aastane narkomaan ja prostituut Polly, kes tegeleb narkootikumide hankimiseks oma keha müümisega 23. sajandi Londonis. Tulevik on üsna masendav, kõikvõimas U-Gov hoiab poliitilist elu oma raudse käpa all, loodusest on ainult riismed järel ja inimkonna järelejäänud osa kimbutavad võikad haigused. Korraga satub ta sündmuste keerisesse, kui tema ennast surnuksüstinud sõbranna vend tõmbab ta mingisse kummalisse sekeldusse, kus teda hakkavad taga ajama kõikvõimsa U-Govi agendid. Vend nimega Nandru Jurgens topib talle vägisi mingi kummalise käevõru ja saab selle peale ise kohe surma.
Käevõru osutub aga torbeasti soomuseks ja funktsioneerib orgaanilise ajamasinana, tõmmates Pollyt järjest suuremate hüpetega kuhugi kaugesse minevikku. Selgub, et tuhandete aastate pärast võitlevad omavahel kaks erinevat tulevikuinimeste rassi, Heliothane’d ja Umbrathane’d. Mingi eksperimendi käigus, kus üritati kiirendatud darvinismi abil luua üliminimest, loodi Cowl. Cowl meenutab Alieni, Predatori ja krabi ristsugutist. Olles võimatult intelligentne ja samas võimatult kuri, lasi ta õhku Heliothane’dega asustatud Jupiteri kuu ja kasutades ära plahvatusest tekkinud energiat, sõitis koos oma järgijate Umbrathane’dega kuhugi protosoikumisse. Heliothane’d kahtlustavad, et Cowl üritab luua sellist tulevikku, kus Heliothane’sid üldse ei ole ja ammutades päikeselt energiat sõidavad läbi aja talle järele. Aja- ja dimensioonidevahelise eluka soomuseid kasutab Cowl geneetilise materjali uurimiseks, et suunata aja kulg talle sobivasse suunda ja vältida tupikteid.
Lõpus selgub muidugi, et päris nii see kõik ikkagi ei olnud, aga spoilerdamisel puudub sügav mõte. Üldiselt, kes Neal Asherit lugema on hakanud, loeb teda ikka. Kasvõi äärmiselt nauditava ja tõeliselt suurejoonelise ja mastaapse fantaasialennu pärast. Eks peadpööritaval actionil ole ka omad miinused, näiteks jäävad tegelased võrdlemisi kahvatuks, sest enamus auru läheb järjest vägevamate tegevusstseenide peale, aga ma ei virise. Hindeks „neli”, sest Asheril on ka paremaid teoseid. Lugege näiteks Spatterjay tsüklit või siis Ian Cormaci seiklusi.