Dunwichi õudusest on möödunud 50-60 aastat, niisiis on 1990-ndad. Kaks ajakirjanikku tahavad toimunust raamatut kirjutada ja ühes Arkhami baaris on neil kokkusaamine Galviniga, vanaätiga, kes oli sündmuste lähimaks tunnistajaks. Galvin elas sündmuste ajal Whateleyte farmis (Lovecraft teda ei maini) ja oli seal "Dunwichi musta jõmpsika" koduõpetaja, ent temast kujunes pool-inimese/pool-koletise ainuke sõber. Galvini jutustus pöörab senise arusaama toimunust pea peale. Selgub, et Wilbur Whateley polnud mitte see õelusest pakatav monster, keda oli kujutatud HPL´i loos, vaid pigem positiivne kangelane, kelle tegevus oli suunatud kõige paremale. Koletise rolli saab hoopis dr. Armitage, kes haudus koos vana Whateleyga kurje plaane Yog-Sothothi "maaletoomiseks".
Sisuliselt moodustab kogu teksti alkoholilembelise Galvini jutustus ja kui pärast Lovecrafti loo lugemist võis jääda mulje, et oht inimkonna pea kohalt on selleks korraks kõrvaldatud, siis Hendersoni teksti järgi on ärevuseks veel põhjust küllaga. Žanriliselt kuulub "Black Brat of Dunwich" loomulikult ulme kroonijuveeli - õuduskirjanduse - hulka.