Tegemist on Plato filosoofilise riigikäistluse osaga dialoogis "Timaeus", kus väidetakse, et kunagi oli teisel pool Heraklese sambaid saarel võimas impeerium, mis suunas oma vallutused kaugele Itta kuni Egiptuse ja Türreenideni. Kogu see müüt on esitatud Egiptuse preestri jutustusena Solonile ja tegevustik toimus mitusada aastat enne kirjutamist. Teose see osa on põhiosas täiesti fiktiivne ja arvatavasti geoloogiliselt võimatu. Plato kasutab tolle aja mõistes teaduslikus töös illustratsioonina väljamõeldist, säilitades aga teadusliku stiili ja viitab ka algallikale, kelleks oli Solon. See õnnestus tal ilmselt piisavalt hästi kuna hilisemal ajal väga paljud tema sõnu puhta kullana võtsid. Muidugi paneb Plato Ateena olulisse ossa selles loos - saab ju sellest linnast helleenide juht võitluses lääne sissetungijate vastu ja seda võitlust kroonib ka edu. Sellel ei puudu ajalooline tagapõhi -Lähis-Ida maad kannatasid tõesti nn. "mererahvaste" sissetungide all. Mererahvad, kes tulid läänest, tundsid ratast, olid hästiliikuvad ja arvukad ning suudsid purustada hetiitide riigi, alla heita Egiptuse paarisajaks aastaks enne Uut Riiki ja saavutada ka rea teisi tähtsaid võite. Trooja ründajate hulgas on mainitud "atlante", kelle all arvatavasti mõeldi mererahvaid. Nende algkoduks on peetud mandriosa või saart Põhjameres, mis tõesti kord maavärina tagajärjel hukkus, kuid see on muidugi üks hüpotees mitmetest. Gibraltari sammaste taga pole suure tõenäosusega kunagi mingit maad või ühiskonda olnud, kui selleks just mitte pidada Kesk-Ameerika riike. Oma mõte võib sel ju olla, eriti kui meenutada "Ra" ekspeditsiooni üle Atlandi. Müüdid ja SF on alati tegelenud sissetungijatega ja Plato ajal võis sõna "atlant" mõnikord kanda sama tähendust, nagu kuumekümnendatel "marslane". Tollal piisas mõnest tuhandest kilomeetrist, et selle taga valitsevasse tundmatusse asetada ükskõik mida, tänapäeval hakkab ka valgusaastaid juba palju saama. "Timaeus" kuulub otseselt samasse traditsiooni, mida jätkavad tänapäeval nii paljud SF kirjanikud - tulnukate kõrgem tehnoloogiline ja sotsiaalne tase ja "omade" võitlus nendega ja selle süzhee kasutamine iseenda ideede väljendamiseks olgu siis füüsika või sotsiaalteaduste vallas. "Timaeus" on eriline just seetõttu, et on teadlase ja filosoofi teos, mis- tõttu ei saa teda liigitada mütoloogia hulka, vaid pidada SF-likuks tänapäeva mõistes (piir on muidugi üleüldse väga hägune). Asjaolu, et SF-likku ideed kasutati hoopis muul põhjusel ja et see ei oma mingit iseseisvat tähtsust koguteose seisukohalt, on vähem tähtis, sest oluline on justnimelt selle idee olemasolu üleüldse. Loomulikult on sarnast võtet suure tõenäosusega kasutanud ka teised antiikaja autorid, kuid "Timaeus" on ikkagi teos, millesse kaasatud fiktsiooni kaua aega usuti tõe pähe, mis näitab meisterlikkust selle loomisel. Esmajoones panin "Timaeuse" siia üles nende isikute kiuste või huvi äratamiseks, kes Asimovi ja ulme vahele võrdusmärgi seavad. SF juured on niivõrd sügaval inimloomuse sügavuses, et on mõttetu seda vaadelda ainult käesoleva sajandi 20-ndatel aastatel kujunenud tehnokraatliku kirjandusvooluna. Asjaolu, et igal ajastul nimetati teda isemoodi, ei muuda nähtuse olemust. Meist keegi ei tea, kas termin "Science Fiction" saja aasta pärast üldse kasutusel on, kuid ma olen kindel, et sellelaadsete ideedega teoseid on alati kirjutatud ja kirjutatakse ka edaspidi.