Romaani võiks laias laastus iseloomustada Dan Browni ja Bram Stokeri sünteesina. Erinevalt esimesest on tegu siiski vaieldamatult lausulmega. Tegevus algab 1970-ndate alguses. Ameerika diplomaadi emata kasvanud ja ajaloohuviline tütar leiab isa raamatukogus patsahkami veidraid kirju tolle kunagiselt sõbralt, inglise teadlaselt Bartholomew Rossilt ning kuueteistkümnendast sajandist pärit raamatu, mille keskel asub draakoni pilt kirjaga " Drakulya" , kõik ülejäänud leheküljed on tühjad, samuti puuduvad kaaneillustratsioonid. Isa tahab tütre kaitsmiseks leiuga seotud uskumatut tõde tema eest vähemalt osaliselt varjata, ent peagi kistakse mõlemad müstiliste sündmuste keerisesse, kus niite tõmbab vampiiriks muutunud 15. sajandi Valahhia vürst Vlad Tepes ehk Dracula...
Selle vägagi omanäolise raamatu tegevus toimub eri ajastutel. Kirjeldatud on nii Rossi jahti Draculale 1930. aasta paiku, minategelase diplomaadist isa ja Ungaris sündinud rumeenlannast ema samalaadset tegevust 1950-ndatel ning tüdruku enda jahti aastakümnete eest kadunud ema otsivale isale. Minajutustaja " eessõna" on kirjutatud aastal 2008 ja aeg-ajalt põigatakse muidugi ka viieteistkümnenda sajandi Valahhiasse. Tegevus toimub vaheldumisi Hollandis, Inglismaal, Prantsusmaal, Itaalias, Ungaris, Rumeenias, Bulgaarias, Kreekas, Türgis, Ameerika Ühendriikides, Sloveenias ja mujal endise Jugoslaavia alal.
Ehkki romaani idee võib tunduda kulununa, jätsid vähemalt esimesed sada lehekülge küll üsna mõjuva ja õõvatekitava mulje. Dracula kirjeldamisel vampiirina ei lähtu Kostova mitte Stokeri romaanist, vaid 15. sajandi Balkanimaade ajalugu puudutavast poolfiktiivsest materjalist, mille puhul ilmselt vaid konkreetse piirkonna ajalugu hästitundvad spetsialistid võivad öelda, kus jookseb piir ajaloo ja autori väljamõeldu vahel. Näide Kostova mõtisklustest: Stalin imetles Ivan Julma, kes omakorda imetles Vlad Tepesit-kas polnud Vlad Tepes siis kurjuse kehastus?
Romaanis kirjeldatakse tegevuspaiku äärmise detailsusega ja ülalkirjeldatud maade õhustik jõuab suurepäraselt lugejani . Lugedes tekkis vaid üks loogiline küsitavus: isegi kui eeldada, et 1950-ndate aastate alguse kommunistlikus Ungaris võis üksikisik omada püstolit ( milles ma sügavalt kahtlen) , siis vaevalt oleks ta saanud seda erinevate tollide kiuste kaasa viia läänebloki maadesse ja Bulgaariasse.