Loo tegevus, nagu tavaliselt, toimub ysnagi ekstremaalsete looduslike tingimustega planeedil. Gravitatsioon 7g, atmosfäär selline, mis ilma ennustamise praktiliselt võimatuks teeb ja geo- prefiksiga teadused ajab põnevaks tõsiasi, et keskmise linna suurusega tektoonilised plaadikesed sebivad kõikseaeg ringi nagu sipelgad.
Elutsevad sellel planeedil veidra bioloogiaga tegelased, kes tahavad inimestega kaupa teha. Vaja on neil miskipärast kõikvõimalikke vesinikuyhendeid. Asi hakkab pihta sellest, et aborigeenide linna on saadetud tsisternitäis parafiini. Tsistenauto juhtideks olid kaks naist. Tagasiteel side naistega katkes. Nende abikaasad põrutavad teise maisnaga asja uurima.
Tundub, et autor on sedapuhku yritanud oma tavapäraseid reaalteaduslikke konstruktsioone tempokama aktsioonina kirja panna. Välja tuli sellest praktiliselt loetamatu segapudru.
Kohe alguses prantsatab lugeja arusaamatusse syndmustekeerisesse, millesse sisseelamine ei õnnestunud vähemasti minul kuni romaani lõpunigi. Tohutu hulk mitte millegi poolest eristatavaid tegelaskujusid, kes aegajalt raadio teel tegevusse sekkuvad ja ysna suvalist jahu ajavad. Peaaegu sama eristamatute peategelaste absurdsena näiv käitumine, mis ei tundunud olevat kuigivõrd adekvaatselt seoses sellega mis olukorras nad parasjagu viibisid. Lõpuks maitsetuseni ebaoriginaalne "puänt", kus selgus et too aborigeenide linn oli tegelikult enam-vähem yks organism, kes ei teadnud, et inimindiviidide hävitamine on ebamoraalne. Ainsaks helgeks momendiks oli kergendustunne, kui ma selle lõpuks läbi sain.