Lüüriline, nukker ja melanhoolne traagiliste alatoonidega lugu tuleviku Londonist, kus elavad ainult mõned inimesed, kes ei ole nõustunud digitaliseeritud kujul virtuaalLondonis edasi elama, vaid säilitavad inimkeha. London reaalsel kujul on ainult lagunenud ahervarede kogumik, virtuaalselt aga särav tulevikulinn. Vähestel allesjäänud pärisinimestel on muidugi kõrva taga siiratud seade, mille abil saavad nad iga kell virtuaalsusesse siirduda. Taustal paistavad veel mingid kurjakuulutavad Agendid, kes justkui kannavad hoolt nii virtuaalsete kodanike, kui pärisinimeste eest, kelle kohta pole aga üldse teada, keda või mida nad esindavad ja kelle poolt nad on.
Üks vanem daam, jonnakas nagu vanainimesed vahel on, tahab iga hinna eest Piccadilly Circust näha, sellisena, nagu ta lapsepõlvest meelde on jäänud, tuledesäras ja neoonvalgust kiirgav. Oma patareidel töötava invaliidikäruga suundub ta alalõpmata selle poole, nii et teised peavad minema ja ta ära tooma, kui kärul jälle patareid tühjaks on saanud.
Nukker ja pessimistlik, aga väga lahe lugu. Kindel viis.