Satub üks end täiesti põhja joonud paadialune kummalisele rongile, mis viib teda maailma, mille sarnast pole keegi isegi unes näinud. Tema joomarlus kaob, mõistus muutub selgemaks ning ta hakkab asju uue pilguga nägema. Lõpuks rong peatub ühe väikese inimasunduse juures ning mees jääb sinna paigale. Päevad mööduvad vaikselt, inimesed ei tee praktiliselt mitte midagi ning selline elu hakkab meest lõpuks tüütama. Ta usub, et selle kõige taga peab peituma midagi enamat ning siirdub seda otsima, üle kaugustes terendavate mägede. Peale paari Shepardi teksti lugemist olen jõudnud kummalisele järeldusele - mees kirjutada oskab, isegi väga hästi, kuid tihti puudub tema juttudel mingi konkreetne idee. Sündmusi ja põnevust on alati täiesti piisavalt, tegelased sebivad ringi, tema loodud maailmad on huvitavad ning õhkkond lummav. Kõik justkui liigub kuhugi, mingisuguse kulminatsiooni poole ning ei jõua sinna millegipärast kuidagi kohale. Kas saab autoril jaks enne otsa või ongi tema ideed sellised poolikud, korralikult viimistlemata. Ja kõik need omadused, nii positiivsed kui ka negatiivsed, on ka selles jutus esindatud. Õnneks on head märksa rohkem kui halba ning see päästabki jutu minu silmis. Tugev neli