Tegelikult ei oskagi selle loo kohta mingit seisukohta võtta. Oli ja samas nagu ei olnud ka midagi. Jah, Shepardi stiil ja keelekasutus on muljetavaldav. Laused on pikad ja voogavad, ilusad, võib-olla ka lummavad ja lood, mida ta nende abil jutustab, on unenäolised, sujuvad, kummituslikud. Tegevus toimub lähituleviku Iraagis, Ameerika peab endiselt sõda terrorismi vastu. Amide ülivõimas pomm on avanud mingisuguse portaali, värava kuhugi, mõnede arvates paradiisi või siis põrgusse? Saadetakse üks üksus seda asja uurima ja päris selgusele nad selles ei jõuagi, ka lugeja mitte ning see häiriski mind kõige rohkem. Ei saanud mina lõplikult aru, mille ümber kogu see tants ja trall käis, kuigi autor erinevaid tõlgendamisvõimalus andis. Selle loo puhul oleks mulle vähe konkreetsem lähenemine rohkem meeldinud. Samas jutt tervikuna, erinevate ja päris heade detailide kogumina, mulle meeldis. Alla nelja ikka ei saa panna