Life During Wartime on sõjaulme-lugu. Peategelaseks on New Yorkist pärit noor David Mingolla, kes sõdib Guatemalas kahurväelasena. Nagu näha, on mingil hetkel Kanadast kuni Argentiinani kõik täiesti käest ära läinud ja Ühendriigid peavad võitlust maailmajao-suuruse kommunistliku ülestõusuga (mida juhivad kuubalased).
Tehnika teeb muidugi jõudsalt samme edasi. Isegi jalaväelase varustus on muljetavaldav, lennukite ja helikopterite piloodid on aga juba nii palju tehnikaga täiendatud, et nad liiguvad juba küborgite suunas. Lisaks on avastatud psiivõimed, millega on võimalik vaimselt teisi asju ja inimesi mõjutada.
Sõda aga läheb ikkagi halvasti. Ameeriklased tammuvad peamiselt džunglis paigal ja kannavad hoolimata tehnilisele üleolekule suuri kaotusi. Psiivõimed on ebastabiilsed ja nende teravdamiseks kasutatakse ohtralt narkootikume - mis tähendab, et vastavalt treenitud inimesed doseerivad tihti üle ja hakkavad amokki jooksma.
Mingollal on pikapeale sõjast kõrini saanud ja ta kaalub põgenemist Panamasse, ainsasse neutraalsesse riiki mandril. Enne aga löövad tal välja psiivõimed ja ta saadetakse väljaõppeasutusse. Samuti satub ta kokku saladusliku vastaspoole agendi Deboraga ja saab teada, et kuidagi suunatakse kogu konflikti kuskilt kaugemalt.
Ma pean ütlema, et see raamat on üsna vastuoluline. Džunglisõjast oskab autor hästi kirjutada (vaatasin hiljem, et ta on töötanud paljudes konfliktikohtades, sh Vietnamis sõjaajakirjanikuna). Näiteks raamatu esimene osa "R&R" oli kohe päris hea ja tõstis ootused üsna kõrgele.
Siis aga saadetakse Mingolla psiivõimeid õppima ja lugu käib kohe üsna korralikult maha. Teatud mõttes on mingid muutused vältimatud, sest sõjaulmest liigub lugu Panama-suunaliseks rännakulooks. Nii Mingolla kui ka Debora pettuvad erineval viisil ürituses ja neist saavad väejooksikud.
Tegelikult on siin ka toredaid asju. Džunglisse kadunud ja seal hulluks läinud eriüksus on lahe, samuti ka liblikaid kontrollivate psiivõimetega Nate. Ning kui üldse midagi lugu edaspidi kannab on see Mingolla ja Debora armastuslugu. Mingis mõttes on selles kogu loo parem osa mõttest ja moraalist.
Teine pool sellestsamast on aga minu jaoks täiesti arusaamatu. Mis mõte on siis lõpuks üldse salapärastel Sotomayoride ja Madradonaste perekondadel (v.a see, et autor üritab nagu lisada siia mingit osa Ladina-Ameerika maagilist realismi)? Mida peaks see ütlema sõja kohta? Ma ei tea ja ma ei usu, et autorgi seda päris selgelt teaks.
Hinnang: 5/10
Tehnika teeb muidugi jõudsalt samme edasi. Isegi jalaväelase varustus on muljetavaldav, lennukite ja helikopterite piloodid on aga juba nii palju tehnikaga täiendatud, et nad liiguvad juba küborgite suunas. Lisaks on avastatud psiivõimed, millega on võimalik vaimselt teisi asju ja inimesi mõjutada.
Sõda aga läheb ikkagi halvasti. Ameeriklased tammuvad peamiselt džunglis paigal ja kannavad hoolimata tehnilisele üleolekule suuri kaotusi. Psiivõimed on ebastabiilsed ja nende teravdamiseks kasutatakse ohtralt narkootikume - mis tähendab, et vastavalt treenitud inimesed doseerivad tihti üle ja hakkavad amokki jooksma.
Mingollal on pikapeale sõjast kõrini saanud ja ta kaalub põgenemist Panamasse, ainsasse neutraalsesse riiki mandril. Enne aga löövad tal välja psiivõimed ja ta saadetakse väljaõppeasutusse. Samuti satub ta kokku saladusliku vastaspoole agendi Deboraga ja saab teada, et kuidagi suunatakse kogu konflikti kuskilt kaugemalt.
Ma pean ütlema, et see raamat on üsna vastuoluline. Džunglisõjast oskab autor hästi kirjutada (vaatasin hiljem, et ta on töötanud paljudes konfliktikohtades, sh Vietnamis sõjaajakirjanikuna). Näiteks raamatu esimene osa "R&R" oli kohe päris hea ja tõstis ootused üsna kõrgele.
Siis aga saadetakse Mingolla psiivõimeid õppima ja lugu käib kohe üsna korralikult maha. Teatud mõttes on mingid muutused vältimatud, sest sõjaulmest liigub lugu Panama-suunaliseks rännakulooks. Nii Mingolla kui ka Debora pettuvad erineval viisil ürituses ja neist saavad väejooksikud.
Tegelikult on siin ka toredaid asju. Džunglisse kadunud ja seal hulluks läinud eriüksus on lahe, samuti ka liblikaid kontrollivate psiivõimetega Nate. Ning kui üldse midagi lugu edaspidi kannab on see Mingolla ja Debora armastuslugu. Mingis mõttes on selles kogu loo parem osa mõttest ja moraalist.
Teine pool sellestsamast on aga minu jaoks täiesti arusaamatu. Mis mõte on siis lõpuks üldse salapärastel Sotomayoride ja Madradonaste perekondadel (v.a see, et autor üritab nagu lisada siia mingit osa Ladina-Ameerika maagilist realismi)? Mida peaks see ütlema sõja kohta? Ma ei tea ja ma ei usu, et autorgi seda päris selgelt teaks.
Hinnang: 5/10