Oh, saadanas, selle kohta ei oska enam midagi asjalikku arvata. Jutustus«Päikeseämblik» tekitab sellise «on ja ei ole kah»-tunde. Ulmet on seekord kõvasti. Päikese lõunapooluse ümber tiirlev orbitaaljaam, elu otsimine ja leidmine päikeselt ja muudki.
Tüüpiliselt (sic!) on ka seksi ja natuke dramaatikat ning päris näpu otsaga traagikat... aga miskit olulist jääb nagu puudu. Tõenäoliselt maitseküsimus ja kellelegi see jutt võib ilmselt meeldida. Mind igatahes häiris kirjutuslaad, mille kasuks Shepard seekord otsustas. Normaalse narratiivi asemel on siin hakitud tekst, millest pealiskaudsel lugemisel üldse iva üles ei pruugi leida. Jutustus antud vaheldumisi miski paarikese, päikeselt elu otsiva Reynolds Dulambre`i ja ta naise Carolyni silmade läbi.
Intriig on, perverdist kurikael on, huvitav setting kaa. Aga mida napib, on pinge! Jutt oli suht uimane, otsest ja aktiivset huvi lehekülgi pöörata nagu ei tekkinud. Aga võiks ju?