Mina natuke ikka kommenteerin. Pealkiri on muidugi rõve, nii ulme kui meinstriimi kohta:) Jutt ise on kummatigi päris loetav. Shepardi puhul on üldse nii, et petetuna pole ennast kunagi tundnud, ta keelekasutus ja kirjutusoskus on lihtsalt nii võrratud, et nende tekstide lugemine on puhas nauding.
Ulme käesolev jutt kahjuks tõesti pole, kuigi lõpus väääääga laiade zhanripiiride pooldaja ilmselt leiab mingi vihje võimalikule kergelt sürreaalsele ja transtsendentsele lahendusele.
Jutt on üsna stiilipuhas gängsterilugu, kus veidi madistatakse, tapetakse ja üllatavaid lahendusi pakutakse. Selline veidi Jack Ritchie ja nende teiste Hitchcocki autorite laadis. Sobikski teine ideaalselt Hitchcocki ajakirja või kogumikku.
Hästi palju jahuti jalgpallist, kuna ma aga sel alal kõike muud kui ekspert olen, jääb see liin edasi andmata. Ma lihtsalt ei ole viitsinud endale selgeks teha, mis jalgpallist sel täpselt räägiti... oli see nüüd euroopa või ameerika jalgpall, soccer, football või midagi kolmandat r-tähega... Õigupoolest pole mul vähimatki aimu, mis siin mida üldse üksteisest eristab (ja kas ma siin praegu sünonüümseid asju eraldi ei maininud?) ja ega ma selle Eestis mängitava palli reeglitegagi teab mis kursis pole.
Aga nagu Shepardi puhul tavaks, mind muidu öökima ajav subjekt osutub tema teostuses täiesti loetavaks.